Just siis kui sa arvad, et on piisavalt paha ja nüüd võiks paremaks minna, tuleb neiu paremalt poolt ja viskab sind kiviga. Põmm! Sitta ta sellele kivile istus. Hoopis viskas ja mitte õrnalt.
Mul on olnud ka paremaid päevi.
Palavik on nüüdseks tablettidega juba alla saadud, aga enesetunnet see ei paranda.
Iga poole tunni tagant helistab mõni sugulane ja küsib, kas ma juba tean, et mu õde sai tütre. Jah, ma olen kuulnud. Tegelikult ma olen üsna kindel, et olin esimene inimene pärast tüdruku ema, isa ja haiglapersonali, kes teada sai, et ta on sündinud. Nii et jah, ma olen kuulnud.
Egert ja Mehis kolivad ära ning mul tuleb endale kas uued kaaspatsiendid või uus eluase otsida. Tore, et nad midagi paremat leidsid. Mul on selle üle hea meel. Mis mind nördima paneb, on see, et Mehis mulle enne ei rääkinud, et on isegi võimalus, et nad ära lähevad. Nagu ma aru saan, oli otsus juba ammu tehtud ning kolimine sõltus vaid sellest, kas võimalus ka reaalselt avaneb või mitte. Jah, ma oleksin soovinud teada, et nad mõtlevad ära minna. Ma saan aru, et mina ei mõjuta nende otsust minna, aga võinuks vähemalt hoiatada, et on kolimise võimalus. Aga mis seal enam. Oli tore.
Musi on haige ja mul on sellest kahju. Kahju on veel ka sellest, et pidime temaga täna kinno minema, aga see jääb nüüd ära. Mõningate inimeste pettumuseks pean ütlema, et musi terviseprobleemi pärast on rohkem kahju. Küll me sinna kinno ka läheme, kui ta ükskord terveks saab.
Igatsen Ülo järele. Ja ta ei ole ainus.
Ja ma istun siin, söön idusalatit, joon mahla ja korrutan endale, et see on vaid üks halb päev ning see lõpeb nelja tunni pärast. Siis tuleb parem päev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar