...asi on nii hull, et saab vaid hullemaks minna. Selle lause parafraseerisin Annese blogist ja mul ei ole õrna aimugi, kust tema enda blogi variandi parafraseerinud on. Ja mind ei huvita. Tõesti.
Mul on praegu selline hetk, kus mul on täiesti siiralt jumala ausalt totaalselt täielikult ükskõikselt pohhui. Aga mitte kõigest.
Läksin eile õhtul haigena kursuse peole selles õllekohas. Ja mul on ausalt öeldes hea meel, et läksin. Sai joodud ja teistega juttu aetud, lapsepõlvemuljeid räägitud ja Lauristini kirutud. Jõin Avaloni (viin, banaaniliköör, Sprite), mis oli superhea. Teise klaasi ajasin praktiliselt Paulile sülle. Uups. Ta oli nõus mulle uue ostma. Ostis ka. Kui veidi pärast keskööd koju jõudsin, olin purupurjus. Mitte nii purjus, et ma ei teaks, mis ma tegin. Seda juhtub minuga harva (et mitte öelda mitte kunagi). Piisavalt purjus, et olla õnnelik. Kodus pesin kogu joobe kohe maha, lugesin P.P ingliskeelseid artikleid ja kobisin magama.
Nüüd siis olen loengus käinud. No selle kontrolltöö saan ilmselt F'i, sest ma ei kirjutanud täpseid tsitaate, vaid tuletasin loogikast. Sitta sellega. Mind tõesti ei huvita.
Praegu tunnen, et nutt tõuseb kurku. Ja põhjust nagu ei teagi. Miskipärast on tunne, et mina olen süüdi selles, et musi haige on. How sick is that? Ja mul on nii kahju. Taavi vene keele leht on minu käes ja ma ei oska sellega miskit peale hakata. Võtsin kraadiklaasi alt - 39,1. Super. Ja täna on veel tööpäev. Helistan, ehk saab selle kuidagi ära jätta, järgi teha vms. On seda nüüd siis vaja? Kas nüüd on see hetk, kus peaksin küüned peopessa suruma ja pisarad alla neelama? Kas tõesti on asjad nii hullud, et saavad vaid halvemaks minna?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar