Täna ennelõunal oli siis see vestlus Tartu Postimehes. Imelik oli teine. Ära tulles ei olnud eriti hea tunne, aga pean ütlema, et jalg ka ei värisenud.
Kohe, kui uksest sisse astunud, hakkas Kalmre muidugi küsimustega pommitama. Need olid sellised tavalised. Ei midagi uut ega hullu. Küsiti kooli kohta. Huvide kohta. Spordi kohta. Kõige naljakam küsimus oli aga hoopis "kuidas on endises nakkushaiglas elada". Selle koha peal tekkis tahtmine laginal naerma hakata. Ega palju puudu ka ei jäänud. Koduseks ülesandeks jäi kirjutada kolm uudist, millest üks võiks olla spordiuudis. Nüüd passin siin ja mõtlen, millest küll kirjutada. Mõtteid on erinevaid, kuid tunnen, et ükski neist ei kõlba. Nõme. Eriti nõme oleks muidugi see, kui ma neid kolme 1500 tähemärgist lugu valmis ei saaks. Njah. Eks ma nüüd siis vaatan.
Ehk saan issilt Otepäält mõne sõna sellest, kuidas sportlased end üleval peavad. :D Ehk lähen isegi pühapäeval sealt läbi ja tšekin nad ise üle. Eks ole näha.
Tänane õhtu on aga hoopis suurem küsimus. Istun üksi palatis ja sülitan lakke? Eeroga rääkisime nädalake tagasi, et täna on Eesti õhtu, aga see on tal ilmselt juba meelest läinud. Ja kedagi niikuinii ei ole. Oeh. Peab aju sisse lülitama.
Ok, ma nüüd lähen linna peale luurama ja ehk saan isegi oma esimese loo. EHK!!!
5 kommentaari:
pühapäeva õhtupoole võiks midagi teha ;)
Teeme!
Kas ma võin ka tulla? Või me oleme Katiga pärast kolmenädalast puhkust täiesti eemaletõugatud?
Kui te just ülehomsest ei räägi...
Räägime küll. Aga ka järgmine pühapäev on päev.
no siis järgmisel pühapäeval. ma panen kalendrisse kirja.
p.s. need kinnitussõnad on tobedad. "pznbzdkd"?! kõlab parimal juhul nagu aia vahele kinni jäänud mesilane; ja no z-tähe trükkimine läheb mul nagunii kogu aeg mööda :(
Postita kommentaar