Minna, minna, minna, minna ja mitte kunagi tagasi tulla

Täna on selline tunne, et tahaks lihtsalt naerda. Kõvasti. Kohatutel hetkedel. Mitte millegi üle. Lihtsalt naerda. Ei, ma ei ole hullumeelne. Aga üle pika aja on mul põhjust elule naeratada. Naerda elu üle. Mitte millegi pärast. Täna oli P.P. loeng. Ka see oli naljakas. See oli lahe. Ja see saab raske olema. Aga ma ikka naeraks, sest mulle meeldib, kui on midagi teha. See tunne, et pead end tuhandeks tükiks rebima, et kuskile jõuda, et midagi teha. See tunne on jube. Aga kujutagem tunnet, mis tuleb siis, kui oled kõik teinud ja avastad, et oled ikka ühes tükis ning elu on ilusam kui varem. Mõnus. Inglise keeles naersime Katiga niikuinii. Kõdistasime teineteise huvisid. Naersime. Ja naer on terviseks. Naersime ka eesti keeles. Ja eesti keeles kõlab naer nii ilusti. Lihtsalt mõnus. Ajaloos muutus naer rohkem sisemiseks, sest valus ja kange pepu ei lasnud eriti välisele naermisele keskenduda. Soome keeles naersin ühe silmaga. Või mõlemaga ja Carinega koos. Ka tööle minnes naersin veel, sest tundsin, et enam ei jõua. Ja naersin seda Starterit juues ja naersin tööd tehes. Ja naeran ka nüüd, kui olen töölt koju tulnud ja lihtsalt rampväsinud. Naeran, sest ma ei maga. Naeran ka siis, kui nüüd kohe varsti lihtsalt linna peale jalutama ja ehk ka Katile bussi vastu lähen. Tahaksin võtta oma naeru ja panna selle nii ära, et ma seda kunagi ei kaotaks. Tahan naerdes läbi elu minna. Tahaks minna, minna, minna, minna ja mitte kunagi tagasi tulla sellesse hetke, mil ma naerda ei suutnud. Läheme koos. Tahan koos sinuga minna, kuid kardan, et sa pole nõus minuga tulema. Kas tuled? Ma ikka veel naeran ja nüüd naeravad nii suu kui silmad. Ja elu naerab vastu. Ma lähen. Üksi on ehk raskem alati naerda, kuid eks ma püüan. Aga ma ikkagi loodan, et sa tuled, et saaksime minna, minna, minna, minna ja mitte kunagi tagasi tulla.