"Kiss Me"

Viimased päevad on möödunud kuidagi kolimise meeleolus. Selline veider tunne on. Kuidagi on hea ja tore ja kõik on kõige paremas korras, aga ometi on midagi valesti. Midagi on puudu. Midagi on üle. Midagi on ilmselgelt juba liialt kaua olnud.
Üritan hommikusest kasimatuse tundest üle saanuna asju pakkida ja see kulgeb väga visalt. Ei taha, ei viitsi. Avastasin täna, et söömata ja pesemata P.P. loengusse minek on äärmiselt hea mõte, sest ainult nii suudad end piisavalt erksana hoida, et talle kaasa mõelda. Kui oled pesemata, siis on selline, loodetavasti-keegi-ei-näe-et-ma-pesema-ei-jõudnud tunne ja kõik meeled on erksad, et tabada väikseimgi sosin ja kahtlane pilk mustade juuste suunas. Ei teki mingeid unelemise momente, kus mõned surematud tarkuseterad kõrvust mööda lipsaksid. Ok, nali naljaks. :D
Kolm loengut pidasin vastu, siis andsin alla ja mõtlesin, et on viimane aeg koju pessu kobida. Nüüd siis olen pesnud, kusnud ja kammitud ning pakin. Kaks sahtlit on juba tühjaks tehtud. Täna magan voodipesuta, sest see on masinas ega kuiva õhtuks ilmselt ära.
Kes mind öösel kaissu tahab?
Õhtul tähistame minu viimast tööpäeva Selveris. Ja minu Postimehe karjääri algust. Ja Kadri Selveritöö algust. Ja neljapäeva. Ja ilusat elu. Ja kõike muud. Kes kampa tahab lüüa?
Aga jah, pakin edasi, kuulates neid häid lugusid, mille mu armsakesed mulle saatnud on. Viimased hitid "Kiss me" ja "Kõikide laps". Nüüd mõnda aega kuulan neid ja siis ilmselt viskavad nad kopa ette ning pean kullakestelt uued lood lunima või mingite vanade juurde tagasi pöörduma.

Ja nüüd tahaksin ma teada, kui...

Mul ei ole oma tuba, enda juurde sa ei luba.
Kelle oma olen mina?
Kui mul sind ei ole, kas siis olen kõigi oma?