Ei ole teist kohta nagu kodu

Täna tegin lõpuks ometi seda, mida pole juba peaaegu kaks kuud teinud - tulin Tartust koju Viljandimaale. Ennelõunal jõudsin Viljandisse ning läksin kommide, lillede ja kaardiga Sakala perele külla. Ma pole neid lihtsalt nii kaua näinud, et igatsus oli juba peal. Ja tundub, et ka nemad on minu järgi igatsenud. Kui toimetusse sisse astusin, nägin Anu, Markot, Rannarit ja Margust. Marko hõikas kohe, et olen lehes. Ma ei saanud midagi aru, kuid lõpuks selgus, et mingi minu pilt tuleb esmaspäevasesse lehte. Linnalehte vist. Ok siis. Kommid ja lilled meeldisid inimestele kohe väga. Kaardiga sai niisama nalja. Otse loomulikult uuriti, kas ma suvel ikka reporteriks lähen ja mis ma üldse teen, kuidas ülikool on ja nii edasi ja nii edasi. Tuli Liisi ja küsis, millal me, noored siis suvel toimetuses tööle asume. Ütlesin, et ilmselt juulis pärast sessi. Liisi hakkas siis rääkima, et ta puhkab sel ajal ja keegi meist (mina, Mehis, Laura) võiks hariduskülge toimetada, kui teda ei ole. Anu hõikas vahele, et Eve laseb vist Mehisel Gerdi aka Killu asemel tarbijakülge teha. Ja et koogi peal oleks ka kirss, hüüdis Rannar oma klaasikuubikust, et tema puhkab koos Gerdiga ning keegi peab arvamusi ka toimetama ju. Niisiis tööd meil jagub. Kahju on ainult sellest, et ma ei ole kindel, et saan suvel Sakalas olla. See sõltub suuresti sellest, kui keeruliseks läheb mu töö Tarbija24's (seda muidugi eeldusel, et mind ei ole selleks ajaks juba lahti lastud). Rannarilt kuulsin poolkogemata ka seda, et tema, Tea ja Margus lähevad Meediamullile. Ja mis te arvate, kas tahtsin ka sinna minna? Siis ütles Margus, et see toimub Karksi-Nuias ja mu suunurgad vajusid kohe allapoole. Õnneks oli Rannar lahkelt nõus mind kohale viima ning nii ma otsustasin vanu koolikaaslasi vaatama minna. Kohtusin ka emaga, ajasin temaga paar sõna juttu ning põgenesin siis koos "mullitajatega" Karksi-Nuia. Margus ei tulnud, sest tal olid mõned küljed toimetada ja nii jäi žürii sel korral kaheliikmeliseks. Võistlejateks siis seekord üheteistkümnendad klassid Abjast, Suure-Jaanist, Jakobsonist, maagümnaasiumist, Paalalinnast, Karksist ja Võhmast. Olgu öeldud, et kaheteistkümnendike vooru võitis Jakobson seitsme punktise eduga paalakate ees. Ja mul oli oi kui hea seda kuulda. Seekorda läks mäng ise väga kiiresti. Kõigi (nii kohtunike kui võistlejate) töö oli kiire ja korralik. Ajasime Jutaga juttu. Rääkisin talle oma tudengielust ja värki. On hea oma emakeeleõpetajaga hästi läbi saada, sest siis võid igasugu huvitavaid asju kuulda. Tore oli. Uhke oli vaadata ka seda, et Jakobsoni noored teadsid üllatavalt palju vastuseid. Nad olid tõesti tublid. Ja nad teavad, kes oli Juhan Peegel!!! Nii nad siis võitsidki selle vooru kuuepunktise eduga Suure-Jaani (sic!) ees, paalakad omakorda punkti kaugusel teisest ja maagümnaasiumi omad punktiga taga kolmandast kohast. Mull lõppes ja kihutasime Rannariga linna tagasi. Ta viis mu bussikasse ära ja nii jõudsin ilusti emaga ühe bussi peale.
Lõpuks ometi kodus. Pole siin juba kaks kuud käinud. Koerad olid mind nähes nii õnnelikud, et endalgi hakkas kuidagi veelgi parem. Siis selgus, et mu arvuti on tuksis. Ei, mitte rüperaal. Jah, ma just kuulsin kergendusohet. Ikka mu kallis lauaarvuti. Jama on selles, et see lülitab end ise välja. Selle käimapanek võttis umbes 20 minutit, sest ta lihtsalt pistis täiesti suvalistel hetkedel pildi taskusse. Ilma mingi hoiatuseta. Kui ta lõpuks korralikult tööle hakkas, otsustasin igaks juhuks hädavajaliku asjad arvutist plaadile tõsta, et nad kindlalt kuskil olemas oleks. Mõeldud-tehtud. Kahjuks oli meil kodus kamba peale vaid üks toorik ja nii on mõned asjad veel üsna kaitsetult kõvakettal, aga ehk saab varsti sellelegi lahenduse. Vaatan nüüd sahtlid läbi ja leian ehk veel mõne tooriku (väike DVD ei teeks ju paha), aga lootus, et mul mõni ka leidub, on kahjuks väga väike. Pai mulle, et ma oma usbipulga Tartusse jätsin. Mis sa sellest kahegigase mälumahuga asjakesest ikka kaasas kannad.
Aga kogu asja point on see, et nii hea on jälle kodus olla. Emme on mu õlasalli valmis kudunud ja nüüd on mul üks mõnus asi, mida jaheduse korral ümber tõmmata. Saan öösel jälle suures voodis magada ja laiutada. Kahju ainult, et karu ei ole. No mul siin valikut tegelikult on, aga iga karu ei ole kaisukaru. Ja järgmisel kolmapäeval saan ma teist korda tädiks. Ilmselt läheme siis emaga nädalavahetusel Railit ja titat vaatama. Äkki saan siis sellele lapsele ka nime panna, et suguvõsa saaks pärast sarjata, kuidas ma küll nii koleda nime valisin. Peaks mingi valiku koostama. Võtaks mõned ilusad poisi- ja tüdrukunimed ning kaaluks, mis kõige paremini sobiks. Ei, tegelikult ma tean, et kui tuleb poiss, siis saab ta nimeks ilmselt Peeter või Tõnu. Aga paneks Peeter-Tõnu? Tüdrukuga oleks keerulisem lugu. Liisa oleks armas nimi minu teisele õetütrele, kas te ei leia? No tegelikult ei ole otsus ju minu teha ja ma tean seda, aga ma võin alati soovitada. :D Olen juba nii elevil.
Sain lõpuks kätte ka Siimu kirja. No see jõudis küll juba ammu, kuskil aastavahetuse paiku, aga et ma varem koju ei jõudnud, loen seda nüüd. Ja seda toredam selle lugemine on. Siim, see oli sinust armas mulle kirjutada! Kallis oled!
Homme õhtul Tartusse tagasi, et saaks pühapäeval tööle minna. Kahju on, et nii ruttu jälle lahkuma pean, aga ma luban, et seekord ei jää ma nii kauaks eemale. Võin seda rahulikult lubada juba seetõttu, et täpselt kuu aja pärast sõidame emmega Itaaliasse ja enne reisi tulen ju kindlasti ka Raassillast läbi. Täna võtan kodust viimast. Joon palju jääkülma kaevuvett, laiutan oma suures voodis, kirun aeglast internetti ja teen muid kodule iseloomulikke asju. Teist sellist (nii head) kohta nagu kodu ei ole lihtsalt olemas.