Kevadsemester alga!

Snap. Ja lahti ta läkski. Kell kuus õhtul siis minu jaoks. Aga päev algas hoopis varem.
Ärkasin kaheksa paiku ja vedelesin tükk aega niisama, sest oli veel liiga vara kellelegi helistada ja oma viimast uudist kirjutada. Umbes kella kümne paiku kontakteerusin linnaraamatukoguga ja tegin sealset raamatumüüki organiseeriva tädiga kiire intervjuu. Pärast seda kirjutasin käbe ühe uudise ja päev oligi korda läinud. Siis mõtlesin veel, et kirjutaks ülejäänud kaks teemat ka ära, aga samas vilksas silme ees Kalmre nägu ja see mõte kadus paugupealt. Ei, selle töö nimel ma end liigselt vaevama ka ei hakka. Tegin oma kolm uudist ära. Korras. Aitab.
Siis vaatasin telekat ja tšillisin niisama. Rääkisin pikalt telefonis issiga. Meil tundub viimasel ajal olevat nii palju, millest rääkida. See on äge. Olen ikkagi oma issi silmatera. :D
Kevadsemester algas minu jaoks kell 18.15 Näituse tänaval jaapani keele loengus. Vahetasime kaks korda ruumi, sest soovijaid oli nii palju. Äge. Veel lahedam oli see, kui meie ette astus jaapanlanna, kes hakkas rääkima puhast eesti keelt. Vau. Tõeline respekt. Eri Miyano on ta nimi. "Eri nagu Eri Klas," ütles ta ise selle peale, kui keegi eriti aru ei saanud. Ta rääkis korralduslikust poolest ja avaldas arvamust, et umbes pooled kohalviibijatest varsti enam selles loengus ei käi. Mis siis teha. Kõigepealt hakkame õppima silpkirju ja siis hieroglüüfe. Esimeste peale on neli tööd. Esimene töö ladina tähestikust hiraganasse kirjutamise peale, teine ladinast katakanasse, kolmas hiraganast katakanasse ja vastupidi ning neljas on nagu kolmanda parandus, sest see läheb tavaliselt kõigil suht kehvasti. :D Siis neli tööd hieroglüüfide peale ja lõpuks suur arvestustöö, milles peab aine läbimiseks saama vähemalt 65%. Aga meil on selleks ka kolm katset. Nii et lootust on.
Siis asusime asja kallale. Hiragana. Märgid on suht kriipsud igatpidi ja mingite konksukeste ja kaarekestega ja see tundub nii lihtne, kui Eri neid teeb, aga kui ise pead joonistama, siis tulevad teised sellised äbarikud. Õppisime rea märke ja siis panime neist sõnu kokku, st õppisime esimesed jaapanikeelsed sõnad. Näiteks "ai" tähendab armastust. Selle peale läbis auditooriumit südamepõhjast tulev aaawwww. See ai on tegelikult loogiline - armastus teeb haiget. Njah. Üsna märkamatult said poolteist tundi läbi ja loeng lõppes. Täitsa kahju oli.
Saime Kadriga koridoris kokku Tiinaga, kes tuli parasjagu vene keele loengust, ja asusime Narva mnt 27 poole teele. Pannakaralli ikkagi ju. Vahepeal ostsime veel kaks pakki piima meie noortele vasikatele. Kohale jõudes avastasime, et tuba oli juba rahvast täis ja kõik sõid hoolega. Otsisime kotist taldrikud välja ning võtsime mõnusasti (või ka vähem mõnusasti) istet. Ja olimegi kõik seal. Need kõik olid siis Laura (tema pleiss ikkagi), Paul, Annes, Ken, Kerttu-Liina, Madis, Siim, mina, Katrin, Kadri, Tiina, Tambet, Allar ja Triin. On kokku 14? On. Siis said vist kõik nimetatud. Muidugi mängisime ka Eestit. Paarides. Aga paarid kahanesid lõpuks kokku, kombineerusid ja kahanesid veelkord ning nii ei suutnudki me lõpuni mängida. Aga võime siis ju mainida, et Ken ja Siim võitsid. Nad küll päris lõppu ei jõudnud, aga olid lähedal.
Et meid oli sinna selleks hetkeks suht vähe jäänud, suutsime ka suhteliselt vaikselt igaüks oma koju kakerdada. Siis natukene vestlust ja otse loomulikult peab mõni just siis, kui mina kell üks öösel mõnusasti tuttu sätin, abi paluma. Kas varem ei võiks? Ma kehtestan vastuvõtuajad. No ahoi! Õnneks sai probleem suhteliselt kiiresti lahendatud ja nii ei pidanud karu kaua ootama. Tudule!