On pühapäev. Lumi on maas. Kell on peaaegu kümme hommikul. Vara on. Ja mina olen juba üleval. Imelik.
Eile oli tööpäev. Pikem, kui oleks pidanud olema. Kolm ja pool tundi pikem. Väsitav oli ka. Pool päeva pakkisin ajalehti ja ajakirju tagasisaatmiseks kokku. Siis lahendasime tordidraamat. See oli tõsine suhtekorraldusprojekt. Natukene häiriv oli see, et kui kõik kõned olid juba tehtud ja asi paigas, ütlem adminn, et ta läheb ikka ise järele. Mismõttes ma siis kogu oma tutvusringkonna üldse jalule ajasin?!? No vähemalt ma nüüd tean, et nad oleksid selliseks asjaks minu jaoks valmis. Ja siis see karjuv venelane. Yeah. Kella kuueks oli mul kõigest täiesti ausalt ükskõik. Ma oleksin võinud seal töö juures kuni lõpuni istuda. Vabalt. Sest mul oli lihtsalt täiesti ükskõik. Kell kaheksa lubati aga koju. Ok. Ka see oli normaalne. Kella üheksast jõudsin siis palatisse ja tänasin Eggyt tema maitsvate makaronide eest. Kõht oli jube tühi. Vaatasime Eurolaulu. Kreisiraadio võit oli totally obvious ja see-eest topelt masendav. Miks ei võiks me ükskord mõnda normaalset laulu saata? Birgit või Iiris oleksid suurepäraselt hakkama saanud, aga ei. Ikka on vaja saata Kreisiraadio. Oeh. Aga mis sest enam.
Magasin siis kella kaheksani ja tukkusin veidi veel, sest ei tahtnud voodist välja ronida. Ei saa magada, kui seda vaja oleks. Õhtul jälle tööle. Viis ja pool tundi. Pühapäeva õhtul. Selle elan vast üle, kuigi... Kes teab?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar