That's why I like busrides

NB! Ametlik hoiatus. Järgneb täiesti pointless elukroonika.

Eile kella ühese bussiga Tallinnasse. Pikk buss oli. Sain üsna paljudest inimestest hoolimata üksinda istuda ja eelviimases pingis mõnuga laiutada. Veetsin kvaliteetaega Anna seltsis ja kuulasin ühe kõrvaga Sweeney Todd'i soundtrack'i.
Bussis helistasin Railile, et talle oma tulekust teada anda. Kui olin peaaegu Tallinnasse jõudnud, helistasin ka isale, et uurida, kas ta tuleb koos minuga Õismäele. Ta ütles, et sõidab hoopis koju, sest oli tõbine ega tahtnud titat nakatada. Lubasin temaga bussijaamas kokku saada. Kohe pärast seda kõnet helistas ema. Rääkis veerand tundi sellest, mis ta katsikuteks ostis. Lõpuks pidin ütlema, et oleme juba kohal, sest ei viitsinud enam kuulata. Ega ma väga valetanudki, mis sest, et lennujaamast on bussikasse päris tükk maad.
Bussikas kohtusingi issiga. Käisime säästukas Railile kooki ja koju emale viimiseks midagi head ostmas. Pärast seda ütlesin issile head aega ja suundusin jubedast pissihädast kannustatuna Stockmanni. Ostsin sealt kaks kuuekroonist talongi (ja ma ikka arvan, et see on sulaselge röövimine). Bussi peale läksin tavapärase Estonia asemel hoopis Vabaduse platsil ja valisin kuueteistkümne asemel hoopis kahekümne kahe. Ma pole nii ammu enam selle bussiga sõitnud. Veidi kummaline oli. Enne viit olin Raili juures. Neil oli külas Priidu sõber, kelle nime ma kahjuks ei mäleta. Ausalt öeldes ei tundnud ma ta vastu suuremat huvi ka. Tulin ikkagi ju oma õetütreid vaatama. Katariina oli paariks päevaks vanaema Elsa juurde läinud, niisiis teda kodus ei olnud.
Läksin Railit vaatama. Ta oli titaga voodis. Tita magas õndsat und. Ta on nii tilluke. Katat ma selles vanuses ei näinud ja pealegi oli Kata palju suurem, nii et tita mõjus veidi üllatavana. Ta on nagu nuku. Aga see-eest on see laps täiesti Liisa nägu. :D
Kella kümneni lollitasin vahepeal koju toodud Kataga, vannitasime Raili ja Priiduga titat, panin Katat ja tema roosat õhupalli magama ning ajasin Railiga naistejuttu. Poole üheteistkümnest läksin Meelespealt kuueteistkümnele ja sõitsin Estonia juurde.
Saime musiga kesklinnas kokku ja patseerisime (eriti aeglaselt muide) bussijaama. Aeglane tempo ei seganud muidugi meie nilbet juttu. Samamoodi ei olnud takistuseks bussikas ootavad inimesed, Tallinnasse sõita tahtnud tibid ja bussis meie ümber istunud sõjakad inimesed. Tagaiste jäi kahjuks ära. No eks siis mõni teine kord. Aga ma võin täiesti ausalt tunnistada, et mulle meeldis see sõit. Meie ees istunud tädi meist eriti vaimustuses vist ei olnud, aga mul on täiesti ükskõik, sest mul oli tore. [Üritan meelde tuletada, milline oli minu järsk pilk. Ja kuklakarvad tõusevad püsti.]
Tartusse ja palatisse jõudsin kuskil kella kolme ajal. Käisin kiiresti pesus ja siis kobisin tuttu. Ja hommikul oli okas kurgus, kuid ikkagi kaheksa tundi vaja tööl olla. Njah. Siin ma siis nüüd olen. Oleks justkui häälemurre. Piiksun ja prääksun ja suht sitt on olla. Aga mis vahet seal on?!
See eilne trip oli ikka täiega lahe. Pole ammu enam nii teinud, et võtan kätte ja sõidan kuskile lihtsalt selleks, et natuke olla ja peaaegu kohe tagasi sõita. Praegu tahaks küll bussi tagasi. Just seepärast ongi bussisõit mõnus - seltskond on hea ja alati oled kuskile teel, mitte ei passi õnnetu näoga ühes kohas paigal. Ja siis te veel räägite, et bussisõit on nõme. Näkää. Elamus omaette.
Yeah, yesterday I had a lot of fun! Ei, parem oleks öelda I had great time!

NB! Ma ju hoiatasin enne. Aga kui sa juba siinmaal oled, siis sind ilmselgelt ei huvitanud see hoiatus eriti. :D Tubli.