Palun, ma palun sind, ütle mulle, miks ma ei kirjuta mingeid sügavfilosoofilisi blogisissekandeid sellest, miks ma üldse ajakirjandust õppima tulin! Miks ei suuda ma kirjutada sellest, mida ajakirjandus mulle tähendab? Miks ma seda enda jaoks ei defineeri? Miks ei suuda ma leida tõde Priidu mõttetus šovinistimölas? Miks ma ei armasta maad, millel ta kõnnib? Miks ma ei nuta, kui mõnele õpikule pleki ajan? Miks ma julgen Aune loengus üldse hingata või kätt tõsta vaid selleks, et öelda vale vastus?
Kas siis tõesti on nii, et minu kriitika, sarkasm ja iroonia näitavad, et ma ajakirjandusest absoluutselt ei hooli? Mis mõtet sel oleks, kui kirjutaksin siia vaid sellest, kuidas ma küll neljandat võimu jumaldan?
No nii väga ma seda ka ei armasta. Sellised sõnad oleksid silmakirjalikud. Sel ei oleks mõtet. Ja ma tõepoolest ei salli neid mõttetuid halamisi selle üle, kuidas ajakirjandus ikka täiesti hukas on.
Aga miks küll? Kallis, miks küll?
1 kommentaar:
Minu meelest on väga hea ja lahe ning pälvib absoluutselt respekti minu poolt, kui inimesed loengus (mis iganes) suu lahti julgevad teha! Nagu elu mõttetu oleks kui keegi kunagi mitte midagi ei ütleks, sest raudselt, täiesti 100%liselt on kõigil mingigiki arvamus ju olemas, aga audikas muudab kõik mingiteks valvsateks sõduriteks. Ja ei peagi alati õige vastus olema. Valed vastused viivad õigeteni! ;-)
Postita kommentaar