Kuis elu läheb üles-alla ja minu kaasa veab

...ja mul ei ole miskit teha, ka siis, kui nii ei ole hea.

Leidsin oma asjade vahelt sünnipäevakaardi, kus olid sellised read. Pisarad tulid silma. See kaart oli Rainerilt minu kuueteiskümnendaks sünnipäevaks. Seitsmeteistkümnendat ta enam ei näinudki. Kuuendal aprillil saab Raineri surmast kolm aastat. Kogu selle aja oleme pidanud olema ilma temata. Ja selle aja jooksul oleme teineteisest eemale kasvanud. Kuhu jäid need suved Tallinnas koos teiega? Kus on kõik need Rainerid, Kris, Berit, Kairi, Triinud, Pille ja Marika? Kus te olete? Mida te teete? Miks meid enam teineteise jaoks ei eksisteeri? Kas see, et üht Rainerit enam ei ole, tähendab, et nüüd ei ole kedagi meist? Vahel ma mõtlen, et ongi hea, et eemale astusime. Meil ei oleks koos nii erinevatena hea. Aga teisalt meenuvad need meeletud hetked koos teiega ja siis tuleb meelde, et just kõigi teiega koos tundsin end tõeliselt hästi. Ma igatsen teid!

Ja need read seal kaardil on nii õiged. Ütlen endale, et igaüks on oma õnne sepp, kuid tegelikult sõltub nii palju teistest. Ja mina ei saa tihtilugu mitte midagi muuta.

Märtsi algusest kolin siis ilmselt ühikasse. Ei ole veel kindel, kas Carinega Peplerisse või kellegi tundmatu eestlasest neiuga Raatusesse. Kahju on palatist ära minna, sest meil on siin nii vahva olnud, aga ei ole midagi teha. Kui peab, siis peab. Märts saab olema muutuste kuu. Kolimine, uus töö, roadtrip Itaaliasse, ema sünnipäev, vanaema sünnipäev, massiliselt koolitöid ja palju muud. Ehk ongi hea, et asjad muutuvad, kuid vahel ma lihtsalt ei saa teisiti, kui et pean mõtlema, mis saanuks siis, kui asjad läinuks vana rada. Aga ma lepin sellega, et ei saa iial teada, mis võinuks olla, ja vaatan möödunule naeratades tagasi, teades, et parim on alles ees.