Hommikul ärkasin poole kaheksa paiku ja jõudsin veel kiiremas korras pead pesta ning süüa, enne kui bussi peale jooksma pidin. Väljas oli täiesti kohutav ilm. Taevast sadas alla midagi vihma, lume ja lörtsi vahepealset. Ma tean, et see makes no sense, aga no see oli lihtsalt rõve. Sõitsin kuueteistkümnega kesklinna poole ja mõtlesin endamisi, et mis siis küll saab, kui KUMU mu pikalt saadab. Nad nimelt ei olnud mulle ikka veel vastanud. Proovisin helistada, kuid selleks oli ilmselgelt liialt vara. Nojah. Veel ei olnud eriti hullu ju.
Tallinkisse jõudes ma lausa tilkusin. Või õigemini mu juuksed. Õõh. Kole oli see ilm. Pärast lühikest ootamist saabusid fuajeesse ka Stephane, Marco ja Oliver oma pagasiga. Ja seda oli palju. Enamuse sellest moodustasid kõikvõimalikud tehnika jaoks mõeldud kotid ja kohvrikesed. Nujah. Kaamera kott oli päris tilluke. Ega kaamera muidugi kah just kõige pisem ei ole. Mehed tšekkisid auti ja paigutasid oma pagasi hoiuruumi ning mina palusin meile seni takso kutsuda. Sõitsime neljakesi Kadriorgu Russalka juurde. Stephane tahtis tingimata rannas filmida ja nii suundusimegi sellele kitsale liivaribale, mis kuju ja mere vahele jääb. Kaugemal Pirita pool suundus üks naine parasjagu oma hommikust suplust tegema. Marco arvas, et see naine on kohe kindlasti hull, aga minu meelest oli see äge mõte, sest ei ilm ega vesi olnud eriti külmad.
Filmimine oli umbes samasugune nagu eile. Kõndimine ja küsimused-vastused ja niisama lollitamine. Kõige ägedam oli muidugi see, et meeste selja taga ujus nooruke luik, keda Stephane’iga algul hoopis haneks pidasime (no oli selline imelik kaugemalt vaadates). See aga ujus pikapeale lähemale ja ronis lõpuks õige ligi. Ütlesin siis Oliverile, et hoidku luigel silma peal (need võivad vahel päris kurjad olla). Läks veidi aega mööda ja luik tuli veel lähemale. Mina siis märkisin Oliverile, et ta pidi ju linnul silma peal hoidma, mispeale ta vastas, et kui ma tahan millelgi silma peal hoida, peaksin selja taha vaatama. Seda ma siis tegin. Ja mööda randa kakerdas meie poole ligi kümmekond suurt uhket luike. Nojah siis. See oli natuke hirmus tegelikult. Ma küll ei karda linde, aga ei või iial teada, millal nad pahaseks saavad ja luiged võivad väga haiget teha kui nad kurjad on. Naljakas oli see tegelikult. Mehed muidugi kohe filmisid mind ja luikesid. Hiljem pidin veel keset neid linde maha kükitama ja üritama neid ligi meelitada. Nad ju tulid kah. Creepy. Mingil hetkel helistas Taavi, kes uuris, millal mu issi Tartust möödub. Telefonihelin meelitas kummalisel kombel luiki veel rohkem ligi. Hmm. Siis olin juba eufooriasse sattumas. Seisin külmas sopas ja varbad hakkasid vaikselt jäätuma, mind ümbritses paarkümmend luike, kes olid kõrgemad kui kükitav mina, ja kaamera kogu aeg käis. Meestel oli nalja kui palju. Seda enam ei saanud ka mina naeru pidama. No mida veel ei juhtu.
Rannast jalutasime mööda teerada Kadrioru lossi juurde ja sealt omakorda presidendilossi kõrvalt KUMUsse. Oh jah, unustasin öelda, et keset seda luigemöllu helistasin veel KUMUsse, kust mulle öeldi, et kõik on ok ja filmimisloa saamiseks tarvitseb meil vaid infolauda pöörduda. Jäi ära see 2000 eeku tunnis. Olen osav. Ootasime mõne minuti varajaste saabujatega muuseumi ukse taga ja suundusime seejärel veest tilkuvatena infolaua juurde. Filmimisloa sildi said rinda vaid Oliver ja Marco. Meie Stephane’iga saime ainult punase täpikese. Noh, Oliver ja Marco said selle ka. Et mu juuksed olid üsna märjad, siis pidin neid tualetis natukene kuivatama. See aitas tõepoolest ainult natukene ja nii suundusime meestega kohvikusse juuste kuivamist ootama. Nemad jõid kohvi ja mina teed. Lobisesime niisama tühjast-tähjast. Nad on ikka lahedad. Rääkisime keskmisest palgast ja poliitikast. Sain teada, et Stephane teenib alla Belgia keskmise, st siis vähem kui 1200 eurot. Hmm. See ei ole just eriti palju ju. Aga samas sõltub tema sissetulek ka projektide arvust, nii et enda arvates saab ta päris hästi palka. Selle lause juurde kuulus muidugi ka lai naeratus, mida ta näitab siis, kui ta oma laiskusest räägib. :D Kui mu juuksed kuivanud olid, ronisime ühe silla peale filmima. Need, kes KUMUs käinud, teavad küll, millest ma räägin, kui ma silda mainin. Ma lihtsalt ei oska seda kuidagi paremini nimetada. Njah. Efekti mõttes oli vaja, et käsipuust natuke rohkem üle ulataksin ja nii otsisid mehed kuskilt prügiämbri, keerasid selle tagurpidi ja käskisid selle otsa ronida. Ei no aitäh. Olin selle suhtes üsna ebakindel, aga kui Oliver selle peal ka hüppas, julgesin lõpuks ämbri peale astuda. Ei või ju iial teada. Ja mina oma Harju keskmise kehaga europlekist ämbri otsas ei kõla just kõige turvalisemalt, kas teate. Aga ei juhtunud hullu midagi. Kõik jäid ellu ja ämber ka terveks. Häda oli ainult selles, et inimesed kippusid kogu aeg mööda tahtma. :D Nu polnud väga hullu ka sellest. Tegime asja kähku ära ja suundusime fuajeesse filmima. Seal on praegu kaks suurt rehvidest tugitooli. Pärast veidikest erinevates suundades kõndimist (milles ma nüüd juba spetsialist olen), pidin ühte tooli istuma ja tegime järjekordse vooru küsimusi-vastuseid. Siis tahtsid mehed pilti teha ja lõpuks põgenesime raamatukokku filmima, sest fuajees läks liialt lärmakaks. Te ei usuks, kui ma räägin, et KUMU oli täna hommikul tohutult populaarne. :D Raamatukoguhoidja vaatas meid veidi umbusklikult, kuid lubas siiski ka riiulite vahel filmida. Seal läks mõni minut aega, kuid kui sellega lõpuks ühele poole saime, oli tunne hea. Stephane tahtis veel korra õues filmida ja nii jalutasime tagasi kahe lossi vahele. Filmisime seal sama küsimuse, mis raamatukogus, ja läksime uuesti KUMUsse. Seekord siis restorani lõunat sööma. Kell oli juba peaaegu kaks.
Restorani menüü oli suht peen, aga isegi odavavõitu, kui mõelda Tallinna peenematele kohtadele. Ega see KUMU resto nüüd nii peen ka ei ole, aga no menüü on küll päris ilus. Tellisin endale woki lõhega, Oliver sama asja kanaga, aga ta sai kummalisel kombel ainult kanakoiva. Ei mingi woki talle. :D Tema portsjon oli ka nii väike, et mul hakkas tast lausa kahju, aga ta ei lasnud ka uut rooga tuua, kui ettekandjale seletasin, et too lauda vale asja oli toonud. Nujah. Mina ei suutnud jälle kõike ära süüa. Järgmine kord olen targem ja tellin ainult pool. Stephane jälle maksis. Imelik hakkab juba. Minu jaoks on kummaline lasta teistel kõige eest maksta. Väga veider. Ei ole sellega lihtsalt harjunud. Njah.
Veidi pärast kolme jõudsime taas hotelli ja läksime Virusse ostlema. Stephane ostis Vana Tallinna koorelikööri, mandleid ja meelikööri. Loodetavasti need meeldivad talle. Varsti pärast seda saatsin nad takso peale ja sain igaühelt muidugi oma kohustuslikud kolm musi. Ei, valetan, Oliverilt ei saanud. Aga temaga vahetasime õhusuudluse. :D Kahju oli vaadata neid lahkumas. Stephane kutsus Brüsselisse külla. Ilmselt suve algul enne sessi lähen ka. Või siis pärast sessi. Või millalgi semestri keskel. Ei ole veel kindel, aga tahaks kindlasti ära käia. Kutsusid loomulikult maikuuks, et siis saaks Mostra inimestega minu juubelit tähistada. See oleks muidugi elamus omaette, aga njah, peab veel mõtlema. Eks näis, mis saab. Eriti sõltub see sellest, kas saan selleks ajaks teise töö või mitte.
Nojah, sellest muidugi unustasin rääkida, et sain hommikul Alolt vastuse ja sõidan järgmisel nädalal Tallinnasse töövestlusele. Ilmselt kolmapäeval aga seegi ei ole veel kindel. Eks vaatab, mis saab. Homme on ka vestlus. Ma loodan, et kõik läheb ilusti ja ma saan töö, mida tahan. Keep your fingers crossed!
Pärast meeste lahkumist läksin Raili juurde, sõin natuke ja tulin siis oma asjadega ära. Issi helistas, et oli norrakatega ilusti Otepääle jõudnud ega tule enam tagasi ja nii pean mina liinibussiga minema. Tal oli sellest nii kahju, aga tegelikult ei olegi erilist vahet ju. Kuigi norrakatega oleks küll tahtnud koos sõita. See selleks. Sain kesklinnas Darjaga kokku. Käisime Kuues Pelmeenis juttu ajamas. Nii hea oli teda üle pika aja näha. Rääkisime tema tööst ja elust ja otse loomulikult meie lemmikteemast (mehed). Sealt suundusime Tammsaare parki Signega kokku saama ja läksime kolmekesi Sõpruse juurde Reval Cafe’sse. Jõime teed ja sõime kooki. Sikut ei ole folgist saati näinud. Küll oli hea temaga jälle plikajuttu ajada ja vanu lollusi meenutada. Taas rääkisime tööst ja elust ja meestest, keda meil ei ole. :D Poole üheksa paiku suundusime Viru poole, kus Darja meid trammile saatis. Lubasin temaga kolmapäeval lõunat sööma minna. Kell pool kaks siis. Jõudsime trammiga bussijaama üheksa läbi kaheksa minutit. Nagu Taistole kohane, oli bussil miskit viga ja väljumine hilines. Seekord oli jama siis selles, et pagasiluuk ei läinud kinni ja bussijuht pidi sellega sada imet ära tegema. Buss tuli puupüsti rahvast täis. Oeh. Umbes tund aega toksisin seda teksti arvutisse, aga umbes kaks lauset tagasi tundsin, et aitab sellest, pakkisin läppari kokku ja üritasin magada. Iga natukese aja tagant võpatasin ikka üles. Nõme. Enne Tartut oli mingi veider ummik ja buss sõitis ka linna sisse mingit väga kummalist teed pidi. Tulime kuidagi Zavoodi eest läbi ja see oli küll ainult puhas õnn, et mõnda joobes tudengit Zav'i ees alla ei ajanud. Keskööks olin juba palatis ja nüüd lähen tuttu, et hommikusel töövestlusel natukesekenegi inimese moodi välja näha. Eks näis, kas ka õnnestub.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar