29: jalutuskäik kahele

Palju õnne, Anneli!!

Mu tänane päev oli järjekordne episood seriaalist "My miserable days of Denmark". Ausalt öeldes edeneb see seriaal niivõrd hästi, et see mängib igavesti (isegi kauem kui Forresteride peretülid ja surfarite kämpinguseriaal), mis sest, et ma kolme kuu pärast loodetavasti Taanist minema kolin. Ühesõnaga pidime täna päästma seda uppuvat laeva, millel sedakorda pole nimeks mitte Titanic, vaid meie teine ülesanne. Ärkasin hommikul kell viis (Eesti aja järgi) kõhuvalu peale, roomasin voodist välja, roomasin tagasi, aga magama enam ei jäänudki. Kella üheksani surfasin netis ja siis hakkasin helistama kohtadesse, millel tundus olevat seost meie potentsiaalse tulevase looga. Umbes kella kümne paiku avastas ka minu paariline, et võiks kooliga tegeleda ja otse loomulikult lendas minu hommikune töö vastu taevast, sest ilmselgelt ei olnud minu teema piisavalt hea. Ja otse loomulikult teeme me ikkagi seda, mida tema tahab, sest ta on ameeriklane ja tema teab ju paremini. Mida iganes. Lõpuks saime pikkade kõnede peale ka intervjueeritava ja võttekohad ning kõik tundub olevat paigas, aga...
Jah, ka sellel ilusal lool on oma "aga".
Loo tähtaeg on kolmapäeval kell 15, aga enne seda on meil päev otsa loengud. Seega on ainus võimalus oma lugu ka reaalselt monteerida homme ja kui meie homme terve päeva filmime, siis saab see monteerimine ikka väga õhtusse lükkuma. Ees ootab öö koolimajas. Ma siiralt loodan, et meil ei ole kuskil koolimajas mingite jubedate loomade topiseid ja et need Mac'id keset monteerimist ellu ei ärka. Note for myself: minut enne südaööd salvesta!
Kella ühe paiku jalutasin nutmaajavalt tuulise ilmaga kooli (ainult printima) ja kogu selle aja (25 minutit) rippusin telefonitoru otsas, üritades meile saada luba, et homme pärastlõunal toidupoes orgaanilist toitu filmida. Saime selle loa. Kui on üks asi, mida ma oskan, siis on see rääkimine, aga ma vihkan seda lobitööd. Ma ei ole siin selleks, et sekretäri mängida. Ma olen siin selleks, et olla ajakirjanik, aga võin kihla vedada, et homme olen operaator ja assistent ja mida kõike veel, aga mitte ajakirjanik, sest mul on miss Ameerika, kes on nii ilus, tark ja osav, et enam paremaks minna ei saa. See tüdruk täidab absoluutselt kõik stereotüübid, mis tema rahvuse kohta käivad. Jep, ka topeltjuustuburgeri ja dieetkoola värk on vägagi tõde. Ma siiski ei vihka teda, kuigi selline mulje võib jääda. Ma lihtsalt ei ole erilises vaimustuses temaga töötamisest. Õnneks (ja eriti minu õnneks) olen ma grupitööde üksinda ärategemises meister juba aastast 1995. Niisiis - ära looda kellegi peale ja anna oma parim, kogu aeg, igal pool, kõiges.
Ja nagu ma täna Emy-le ütlesin: "Kui me homme ka täiega põhja läheme, siis vähemalt läheme nii stiilselt, et Titanicul hakkab piinlik." Me oleme jõudnud oma teise ülesandega sellesse punkti, kus asjad saavad ainult paremaks minna, sest enam hullemaks minna ei ole võimalik. Elu on lill.
Kogu mu õnnetu elu juures on üks hea asi ka (teiste õnnetuse üle tuleb ikka rõõmustada) - vähemalt ei ole keegi meie pärast veel kooli helistanud ja teatanud, et me oleme üle piiri läinud. Jep, mul on klassikaaslasi, kelle peale juba kaevati. Aga noh, Jören ju ütles meile, et see on aeg eksperimenteerimiseks, riskimiseks ja ta otsene käsk oli: "Go for it!" Me oleme 12 väga sõnakuulelikku last. Kahjuks. Ja väga valikuliselt. ;)