41: kui meeleheitel võib olla

Läksin eile õhtul (või õigemini täna hommikul) magama alles kella kahe paiku. Veendusin kindlalt, et "Dorian Grey" ei ole film, mida oleks nõrganärvilistel kõige targem pimedas toas üksinda vaadata. Pärast kardad oma varju ka. Film mulle iseenesest täitsa meeldis. Mõningad mugandused võrreldes raamatuga ju olid (naerukoht), aga lõpptulemus oli üsna talutav. Võib täitsa soovitada (vaadata ainult omal vastutusel). Mitte sellest ei tahtnud ma aga rääkida.
Hoolimata hilisest magamaminekust ärkasin täna hommikul kella kaheksa ajal ja kirusin end maapõhja. Vedelesin kaks tundi voodis ja vahtisin lakke, arutades endamisi, mida oleks asjalik hommikuks süüa kui ma enam magama ei jää. Kella kümne paiku ajasin end üles ja hommikusöögi tegemise asemel hakkasin oma küüntega tegelema. Üritan neid enne kojutulekut põhjuseta mitte lõigata ega pikkuselt eriti lühemaks viilida ja need on mul juba õite pikaks kasvanud. Juba peaaegu sama pikaks kui eelmisel kommersil. Vedelesin siis kõhuli voodil, võtsin vana laki maha, panin aluslaki, tegin prantuse maniküüri, joonistasin musta lakiga miski mustriasjanduse ja kandsin pealislaki peale. Kui selle kõigega valmis sain, avastasin, et see on ikka täiega tibiasi, millega oma laupäeva alustada. Üldse on täitsa piinlik, et ma sellistele asjadele nii palju aega pühendan, aga kui aus olla, siis on mu küüned minu au ja uhkus. Miks siis mitte neid poputada?
Tibi.
Varsti hakkan orkutisse ja facebook'i laadima pilte oma küüntest. Siis teate kindlalt, et olen täiesti meeleheitel ja oleks targem selle probleemiga kuidagi tegeleda (ma arvan, et mu küünte vägivaldne mahalõikamine täitsa aitaks). Tibi.
Ühesõnaga läks küüntele nii palju aega, et hommikusöögi asemel tegin endale lõunasöögi. Siis vaatasin filmi. Et mul hetkel isegi ei meenu, mis film see täpselt oli, võin ilmselt oletada, et tegemist ei olnud erilise šedöövriga. Ah jaa - "Post Grad" oli see pealkiri. Film jutustas kurva ent täiesti tüüpilise loo äsja ülikooli lõpetanud neiust, kel suurtest unistustest hoolimata tööd leida ei õnnestu ja kes läbi mitmete jamade avastab, et see unistuste töö ei ole üldse nii palju väärt kui kogu elu parimaks sõbraks olnud noormees, kelle nimel täitsa tasub see unistuste töö jätta ja riigi teise otsa kolida. Tüüpiline. Laupäevahommikuseks maniküürijärgseks lõunasöögikõrvaliseks filmiks "Post Grad" täitsa passib. See on täpselt selline aeg, kus kõht on täis ja meel on hea ning eriti midagi muud soovida ei oskagi. Siis kõlbab kõik. Ka see film.
Ülejäänud päeva vedelesin niisama, mängisin arvutimänge, tsillisin internetis, kuulasin muusikat. Õhtul otsustasin end välja ajada. Vahetasin riided ja läksin jooksma, et ikka esimeseks juuliks valmis olla. Väljas oli piisavalt soe, et jopeta ringi käia, kuid väga tuuline. Ükskõik, mis suunas ma ka ei jooksnud, tee tundus alati minevat ülesmäge (välja arvatud esimesed 300 m) ja vastutuult. Poole ringi peal olid jalad krampis ja silmad pisarais. Alla siiski ei andnud ja jooksin (loe: venisin) edasi. Ring oli umbes poolteist kuni kaks kilomeetrit. See ei ole küll teab mis maa, aga ma pole sel aastal vaat' et üldse trenni teinud ja pidin sinna tee peale peaaegu ära surema. Koju jõudes oli vere maitse suus. Nüüd jalad värisevad all ja silmad ei taha lahti püsida. Sõin ühe riisikoogikese ja ilmselt ronin kohe voodisse. Häbi tunnistada, aga veidi hiljem kui kell kaheksa magama minna tundub praegu vägagi ahvatlev mõte olevat. Toanaaber valmistub hetkel välja minema, aga minust pole selleks asja. Pigem ronin ikka voodisse ja katsun homme hommikul sama ringiga jõudu. Üritan minna nii kaugele, et käin jooksmas igal hommikul ja õhtul (v.a pühapäeva õhtuti, sest siis on pub quiz). Eks näis kui kaua vastu pean, enne kui alla annan. Selliseid asju oleks ikka targem seltskonnaga teha, siis on motivatsioon suurem.
Päeva tipp on aga see, et astusin esimese suure sammu tänavuse Intro korraldamise poole. Nii võib minust veel asja saada...
...kui just kevadine külm ära ei võta :)