Avastasin täna, et mulle läheb liialt palju korda, mida teised inimesed arvavad. Isegi, kui ma ei lase sel alati välja paista, on pisikesed märkused mulle vahel liialt olulised. Liialt olulised just seetõttu, et tegelikult pole neil mingit tähtsust. Iga inimene arvab just seda, mida tema tahab arvata ja maailmas ei ole jõudu, mis suudaks seda arvamust pöörata, kui inimene ise ei ole valmis oma arvamust muutma.
Praegu aga olen katki ja seda ainuüksi seetõttu, et kuskil seal kaugel on üks inimene, kes ei suuda oma arvamusest lahti lasta ning näeb minus vaid seda, mida ta näha tahab, käies ringi nagu silmaklappidega eesel. Katki vaid seetõttu, et mulle läheb liialt korda, mida see üks eesel arvab, mida ta võib teistel lasta minu kohta arvata kui ta liialt kaua oma jonni ajab. Kõige kurvem selle juures on see, et too inimeesel ei ole mulle isegi mitte lähedane, ta ei ole oluline, olen ta ainult enda peas oluliseks mõelnud ja nüüd ei saa temast enam lahti. Tema silmaklappide pärast söön mina end seestpoolt, otsides seda kohutavat viga, mida tema näeb, aga mina ei suuda märgata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar