Kolmapäeva varahommikul sõitsime Taani keskosas asuvale väikesele saarele nimega Samsø. See on umbes 30 km pikk ja koduks 4000 inimesele. Samsø on tuntud ka kui energiasaar, sest see on maailma suurim asustusala, mis toodab rohkem taastuvenergiat kui suudab ise ära kasutada. Saarel on 11 tuuleveskit, neli küttekeskust, maailma suuruselt kolmas päikseenergiaväli ja lisaks kümme hiiglaslikku tuuleveskit ranniku lähedal meres. Enamik saarele ehitatud veskeid kuuluvad farmeritele, kes kunagi 1997. aastal ostsid panga abiga veskite osakuid ja teenivad nüüd naabrite arvelt karmi kasumit. Need, kellel osakuid ei ole (enamik elanikke), maksavad otse loomulikult hingehinda. Energia hind on viimase kümne aasta jooksul pärast taastuvenergia kasutuselevõtu tõttu neljakordistunud. Lahe, kas pole?
Saarel pole peale tuuleveskite ja päikesepaneelide mitte midagi vaadata. Kõik elavad oma mullis ja kiidavad taastuvenergiat ning CO2-neutraalsust taevani, aga neid, kes sellesse ka tegelikult usuvad, on vähe. Samsø on selle identiteediga elanud nii kaua, et see on nende inimeste ainus elatusallikas. Talvel on saar praktiliselt tühi, aga suvel on see täis nn energiaturiste, kes tulevad seitsme maa ja mere tagant siinset ilmaimet vaatama. Meie külastasime saart otse loomulikult selle kõige igavamal hooajal ja kõik oli suletud. Suvel peaks aga koht olema täis kunstnikke ja marjakorjajaid ja turiste ning suvitajaid, kes on linnast välja sõitnud ning otsivad saarel vaikset puhkust.
Peatusime kohalikus noortehostelis ja maksime oma kahe öö eest hinda, mille eest saaks Eestis hotellis magada. Süüa sai hästi, aga see oli ka kõik. Neljapäeval tegime oma ülesannet, milleks oli toota kuni 60 sekundit veebitelevisiooni, aga see oli ikka täielik fiasko. Midagi nii mõttetut pole ma kunagi tootnud. Saare elanikud olid aga väga abivalmid ja kuigi meil oli esialgu plaan igale poole jalgsi minna, saime lõpuks kõikjale autoga, sest inimesed pakkusid lihtsalt küüti. See oli ka selle ülesande ainus positiivne külg. Kui asja valmis saime, pidime selle ka netti üles laadima, aga arvuti jooksis korduvalt kokku ning ületasime tähtaega lõpuks 20 tunni võrra. Täielik õudus.Reede hommikul tulime koju tagasi. Kõik olid väsinud, tüdinud ja pettunud. Hõiskasime rõõmust, kui lõpuks mandrile tagasi saime. Samsø on ilus, aga igav, tõeliselt igav. Fridaybari ei läinud meist eriti keegi, sest magamine tundus ahvatlevam. Mitte miski ei väsita inimest rohkem kui absoluutselt mitte millegi tegemine. Igavlemine on harukordselt kurnav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar