Täna oli minu jaoks selline pisikeste avastuste päev. Kell kuus avastasin, et tahan veel paar tundi magada, kell üheksa avastasin, et Jonasel on lühike öö selja taga, kell 12 avastasin, et meie tänane intervjuu jääb ära, kell kolm avastasin, et meil ei ole kolmandat allikat, kell pool üheksa avastasin, et mul on jätkuvalt olemas kõhulihased, mida ma viimased kuus aastat eriti kohanud ei ole, veidi hiljem avastasin, et mu blogi hakkab vaikselt meenutama Keni treeningpäevikut. Magamaminekuni on veel paar tundi aega. Mine tea, mida ma selle aja jooksul veel avastada võin...
Kuna ma ei suutnud täna hommikul õigel ajal end voodist välja vedada, siis jätsin hommikuse trenni vahele ja käisin jõusaalis õhtul. Pärast viit kilomeetrit sõudeergomeetril leidsin lihasgrupi, mida ma põhikooliajast saati enda puhul täheldanud ei ole - kõhulihased. Kui nii edasi läheb, siis võib need sealt polstri alt veel üleski leida. Et jalad ei saanud sõudmisest praktiliselt mingit koormust, siis katsetasin velotrenažööril maastikusõidu seadistust. Algul mõtlesin, et tallun 15 minutit ära, aga pärast kolme kilomeetrit ja nelja tõusu (raskusaste 15, kuigi tavaliselt sõidan 5ndaga) olid põlved nii hellad, et olin valmis alla andma. Otsustasin, et viis kilomeetrit pean ikka vastu ning üheksa ja poole minutiga see ka õnnestus. Tagasi tuppa tulles avastasin end mõttelt, et mu blogi meenutab juba Keni treeningpäevikut, aga kuna kool siin mulle erilist rõõmu ei valmista, siis võin ju vabalt kirjutada oma päeva tipphetkedest, mis viimasel ajal kipuvad mööduma ühika jõusaalis. Peate lihtsalt välja kannatama.
Nagu ridade vahelt välja võib lugeda, olen ma väljas jooksmisest loobunud. Esiteks ei ole mulle asfaldil jooksmine kunagi meeldinud, sest see põrutab jalgu tohutult ja sääred jäävad sellest väga haigeks (lisaks ka põlved) ning teiseks on siinne õhk minu hingamisprobleemide jaoks liialt niiske ja raske ning piibu kasutamise vältimiseks pean paremaks väljas jooksmist vältida. Hea on selle juures tõsiasi, et üle pika aja olen oma emaga mingis asjas täiesti ühel meelel ja see tuli ilma mingisuguse kompromissita.
Lisaks leidsin täna oma emale maailma kõige armsama sünnipäevakaardi. Midagi nii nunnut pole ma juba ammu näinud. See on täpselt sama, kui panna teleuudiste pilti kaks väikest last, kutsikas ja kassipoeg ning siis rääkida inflatsioonist ja maailmalõpust - pilt on nii armas, et sinu jutt ei ole absoluutselt oluline. Ostsin ka bloki paberit, et ei peaks oma kirju enam välja printima, sest mul pole kodus paberit. Maailma kõige jaburam põhjendus, aga töötab.
Plaan homseks - ärgata kell kuus, teha natuke trenni, kakerdada kooli ja vaadata, mis juhtuma hakkab (parimal juhul teha üks intervjuu, muidu alustada monteerimist), tulla normaalsel ajal (enne kella kaheksat) koju, teha süüa ja minna enne keskööd magama. Plaan missugune. Eks näis, kuis välja kukub.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar