Seda on Eesti lume ja tuisu juures ehk raske uskuda, aga Taanis on vist viimaks ometi kevad. Väljas on hommikuti küll veel üsna külm ja ka õhtud pole soojad, aga kooli tulles särab päike ja linnud laulavad hoogsamalt kui varem. Ainuüksi pooletunnine jalutuskäik kooli annab sellise energialaksu, et vähe pole. Ausalt öeldes oli mul seda täna hommikul eriti vaja.
Täna on teise ülesande hindamine ja me oleme kõik omadega täiesti läbi - füüsiliselt, emotsionaalselt ja kõikvõimalikul muul moel. Meile räägitakse, et peame üksteisega ausad olema, aga iga päevaga kuuleme üha enam üksteise kurtmist ja oleme jõudnud punkti, kus keegi ei jõua enam kõigiga viisakas ja tore olla. Inimesed hakkavad oma tõelist iseloomu näitama. Mulle meeldib, et oleme lõpuks näilistest viisakustest üle saanud. Kui inimesed julgevad kurta, et miski on valesti, siis tähendab see, et on suur võimalus, et keegi ka sulle ütleb, mida sa nende arvates valesti teed. Ja kuidas sa saadki ennast parandada, kui sa ei tea, milles sinu vead seisnevad.
Aga noh, vaadates viimase aja sündmusi, siis kes olen mina, et rääkida...
Aeg pöörduda tagasi oma 12-tunnise koolipäeva juurde. Meil on täna avatud uste päev ja nii oleme koolis kuskil kella kaheksa või üheksani. Yeey.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar