30 märts 2010

58: põlvili rattal

Tänane päev algas mõnusa rattasõiduga Bazaari. Midagi erilist ei ostnudki. Kurki ja paprikat, aga ma veel tapan end kogu selle salatiga, mis ma järgnevatel päevadel ära söön. Ootan juba põnevusega, mida sellest kõigest kokata saan. Peaksin ehk midagi ka küpsetama, aga munad on siin nii kallid ja ma olen ilma mikserita ka natukene saamatu. Ving, ving, ving.
Siis sain Hanalt sõnumi, et nad tulevad täna õega koju, seega leidsin, et oleks paras aeg kord majja lüüa. Haarasin siis lapi ja puhastusvahendid ning kukkusin küürima. Roomasin sõna otseses mõttes lapiga mööda majapidamist ringi ja küürisin põrandad mõnusa lavendlilõhnalise puhastusvahendiga üle. Nüüd kõik läigib ja lõhnab meeldivalt. Välja arvatud vannituba, kus valitseb jätkuvalt veidi seda äravoolutoru puhastamisjärgset hõngu. Olen seda ruumi metsikult tuulutanud, aga miski ei aita. Kui homme ka samamoodi jätkub, siis võtan selle toru uuesti lahti ja riputan sinna ühe tualettpoti värskenduskuubiku. Ausalt.
Õhtupoolikul veetsin kvaliteetaega jõusaalis. Seal tundus täna eriline tipptund olevat. Tavaliselt on see ruum õhtuti vaid minu päralt. Nojah, käisin täna tervelt tund aega varem ka. Selle tunni jooksul, mis mina seal veetsin, vooris läbi nii palju noormehi, et ma ei osanud isegi ette kujutada, et neid selles ühikas nii palju on. Tõstsid seal kangi ja üritasid tugevad näida, aga no mida sa ikka punnitad, kui tegelikult ei jaksa. Nägin üht tüdrukut ka, aga ta keeras juba ukselt ringi ja marssis uuesti välja. Ju ei pakkunud kangitõstjad talle nii palju nalja kui mulle. Tõsiselt. Mis mõte on kangile 90 kilo jagu raskusi toppida, kui sa neid kordagi rinnalt üles tõsta ei jaksa? Velotrenažöörilt oli sellele tasuta tsirkusele täiuslik vaade, nii et ma ei jäänud millestki ilma. Ma saan aru, et ma olin ainus naine ruumis ning naistele tuleb oma jõu ja ilunumbritega ikka muljet avaldada, aga ma oleksin edukalt ka selleta toime tulnud. Ma ei arva, et ma oma dressipükstes ja T-särgis elu eest higistades üldse tahan, et kedagi huvitaks, kas ma neist midagi arvan või mitte. Mina ei üritanud neile kohe kindlasti mingit muljet jätta ja oleksin eelistanud, et ka nemad oleksid pelgalt üritanud oma lihastoonust veidike (omaenese võimete piirides) tõsta.
Nalja kui palju.

Lisaks: Palju, palju õnne sünnipäevaks emmele ja Taavile! Kallistan teid kaugelt.

Kommentaare ei ole: