59: tunne oma kodulinna

Tänane päev ei olnud kuni õhtupoolikuni midagi märkimisväärset. Käisin jõusaalis, sõitsin 10 km rattaga, käisin postkontoris üüri ja energiaarvet maksmas, passisin niisama, mängisin sudokut jne. Õhtupoolikul sõitsin koolimajja, et homseks suureks ankeeditäitmiseks videod juutuubi üles laadida. Kui seal koju jõudsin, oli kell umbes pool kaheksa õhtul ning Kaupo ja Liis ajasid ühes minuga skaibis kõvasti juttu. Ainus probleem oli selles, et ma just saabusin. Mõte oli siis Kaupo juurde minna. Tore. Vahva plaan. Aga Liisil pole ratast. Võtame citybike'i (laenad 20 krooni eest suht suvalisest kohast, viid pärast tagasi, saad raha ka tagasi). Otsisime siis koha mulle ja Liisile kõige lähemal, et sealt ratas võtta. Veidi pärast kaheksat hakkasime liikuma. Tegime linnas tunniajase tiiru, sest algul ei leidnud seda rattaparklat, aga kui lõpuks leidsime, ei olnud seal ühtegi ratast. Otsisime telefoni teel juhendava Kaupo abiga järgmise koha, kuid seal ei midagi. Lõpuks (pärast tunniajast otsimist) saime ratta kohast, kust Liis tahtis seda juba algul võtta, aga Kaupo leidis, et ei ole mõtet algul allamäge minna, et pärast ülesmäge tulla. Usu veel meesterahvaid. Kui ratas olemas, hakkasime siis mööda Randersvej'd lakkamatult ülesmäge nühkima. Sõitsime ja sõitsime ja sõitsime ja siis sõitsime veel. Lõpuks jõudsime kohta, kust vasakule keerates oleks mul koolini 300 meetrit. Keerasime paremale ja sõitsime tükk maad allamäge. See oli lahe, aga tahes-tahtmata tekkis mõte, et kui ma sealt ka pärast üles pean sõitma, siis ma pigem teen kohe suitsiidi või jään Kaupo juurde põrandale magama. Kui lõpuks Kaupo ühikasse jõudsime, olime veendunud, et see on igasugusest inimasustusest täiesti hüljatud paigas. Ega me väga mööda ei pannudki. Seal vaatasime telekat ja rääkisime niisama pereväärtuste teemadel. Kaupo pakkus härrasmehena neidudele rämpstoitu. Me lahkete külalistena muidugi võtsime ka. Praegu on krõpsude maitse siiani suus ja tunne suht paha. Aga no kes mul käskis neid süüa. Ise, ikka ise oled süüdi. Paha laps. Kella poole ühe paiku hakkasime tagasi tulema. Õnneks selgus, et olime sinna minnes Google maps'i abiga teinud üüratuma ringi ja tegelikult ei pidanud me seda tõusu mööda Randersvej'd üldse võtmagi. Tulime siis Kaupo seltsis mööda otsemat teed tagasi. Jõudsin veidi pärast kella ühte öösel. Ilmnes, et tänane tiir Aarhusi mitte nii veetlevate vaatamisväärsuste juurde venis enam-vähem 12 kilomeetri pikkuseks. Elagu sport.