See on täiesti hämmastav, aga ausalt öeldes ei tahaks ma sellele lähemal olla, sest see vikerkaar on surmavalt mürgine. Mingil hetkel hakkab see vikerkaar päikese ümbert maha laskuma ja mina isiklikult selle otsast kullapotti otsima ei läheks. Väävel pole just kõige õndsam varandus, mida leida võiks. Igatahes on Air France katkestanud igasugused lennud Prantsusmaast põhja poole ja see halvab poole Taani elust, sest Pariisi ja Kopenhaageni vaheline liiklus on Põhja-Euroopa jaoks üsna oluline. Toredad prantslased ikka küll - kohe, kui on väiksemgi probleem, hüppavad nad alt ära. Luuserid. Aga no tegelikult on kartmiseks ka põhjust, sest lennukid lendavad just umbes sellel kõrgusel (11 km), kus väävlipilv (loe: vikerkaar) liigub ja koos sellega liikleb tohutu mass tuhka ja kergemaid vulkaanikivimeid, mis lennukile just head ei tee. No ja kui nüüd väga aus olla, siis ma ei tahaks küll Pariisist romantiliselt puhkuselt naastes kuskil Saksamaa kohal Islandi vulkaanitolmu tõttu traagiliselt hukkuda. But hey, maybe it's just me.
Nüüd tagasi normaalse elu juurde. Täna oli kurikuulus neljanda ülesande hindamise päev. Kui meie kursust kuidagi paari sõnaga iseloomustada, siis võiks öelda, et me oleme group of finalcutters and feedbackers. Me teeme mõlemat viimasel ajal nii palju, et see on lausa masendav. Aga neljas ülesanne kukkus meil täitsa viisakalt välja võrreldes nii mõnegi teisega. Nüüd on aeg keskenduda viimasele ülesandele - see paganama dokumentaal, millest meile viimased kaks ja pool kuud söögi alla ja söögi peale räägitud on. Teate - ma hakkan selle tarbeks kõrgeid riigiametnikke intervjueerima. Nui neljaks. Selle ülesande teen ma pauguga. Ja üksinda. Arutasime täna kogu kursusega oma plaane. Istusime selle vulkaanituha pilve all, vahtisime oma päikeseprillide, kaameraläätsede või mille iganes tagant päikese poole ja rääkisime, mida me tahaksime viimase dokumentaalina teha. Meie kiituseks peab ütlema, et õppejõud päris ühtegi mõtet maha ei matnud. Minu probleem on see, et mul on kaks ideed ja ma olen mõlemasse üsna kiindunud, nii et ma ilmselt lähen seda teed, et otsustan alles siis, kui mul mõlema loo jaoks materjal olemas on. No ausalt ka. Sa ei vaja 15-minutilise dokumentaali jaoks nii palju materjali. Ja tähtaeg selle loo jaoks on 21. mai. Niisiis on mul aega sellega tegeleda. Täna algas meie jaoks justkui teine lihavõttevaheaeg, sest meie õppejõud on järgmisel nädalal mingi muu projektiga hõivatud ja me peame oma dokumentaali jaoks uurimistööd tegema. Mul on see tehtud, niisiis on minu jaoks järgmised 11 päeva puhas vaheaeg. Õnneks on ilm hea, nii et suvetunne on kerge tekkima.Läksime pärast loengut ja dokumentaaliarutelu poole kursarahvaga jalgsi koolist kesklinna (nii kolm-neli kilomeetrit), et üheskoos Golden Lionis mõned joogid teha. See oli lahe, sest me pole seda nii ammu teinud (vähemalt mina mitte). Olen kogu siinveedetud aja olnud nii hõivatud oma Tartu inimeste tagaigatsemisega, et ma polegi märganud, et mul on ka siin oma inimesed. Kui pime võib üks inime olla? Millalgi liitusid peaaegu kõik teised ka. Jonasel oli mingi hale vabandus, Ada kohta ei tea ja Sung on Koreas, aga kõik teised olid kohal. Mängisin isegi ühe tiiru Bingot ja Cristian sattus sellest täiesti hasarti. See oli nii naljakas. Millalgi kella kaheksa paiku lagunes seltskond laiali, aga leppisime kokku, et läheme Ada ühikasse Thursdaybar'i. Idee käis välja Mikaela, kes lõpuks ise ei tulnudki. Michiel hüppas ka alt ära, luuser selline. Istusime mõnda aega Emy juures (kusjuures ma käisin vahepeal kodus, vahetasin riided ja väntasin Hana rattaga ülesmäge kooli kõrval asuva ühika juurde) ja rääkisime. Lihtsalt istusime kahekesi ja rääkisime. Kõigest. Ma tunnen, et meil on temaga mingi selline side, et sa võid end lihtsalt lukust lahti keerata ja rääkida ning samal ajal kindel olla, et see jääb teie vahele. Seda on vaja. Sul peab olema selline inimene ja mul on hea meel, et olen avastanud, et kohati nii kummaline rootslanna on minu inimene siin jumalast hüljatud paigas. Täna me avastasime kuskil tema ühika ja Ada ühika vahel, et me oleme kaks täiesti erinevat inimest, aga meid seob miski, millest me päris täpselt aru ei saa.
Thursdaybar Ada ühikas oli päris lahe. Limpsisin koolat ja tantsisin nagu hullumeelne. See on vahetustudengiks olemise juures hea, et sa võid olla täiesti hull ja kedagi ei huvita, sest paari kuu pärast oled sa siit läinud. Katsu sa nii Tartus teha! Ma ei saa väita, et ma oleksin teinud miskit, mida ma Tartus ei teeks, aga kui ka oleks, siis ei paneks siin keegi seda tähele. Deem...ma olen ikka liiga korralik sellisteks asjadeks... Kas mul on kahju? Ei. Ükskord nohik, alati nohik.
No jah. Homme, st täna, on meie koolis Fridaybar. Kas ma lähen? Ilmselt. Miks? Ma ei tea. Pärast lihavõttevaheaega on minus ärganud miski tunne, et ma peaksin rohkem pühenduma neile inimestele, kellega koos ma seda kogemust jagan. Lubasin ju Emyle pühalikult, et ma olen õnnelik, rõõmsameelne. Nüüd nad, kuramused, vinguvad, et ma olen liiga õnnelik. Saa siis aru, milline sa olema pead...
Eesti aja järgi on kell pool viis hommikul. Mul pole mitte mingit tahtmist magama minna, aga ilmselt ikka kobin teki alla ära. Küll see uni ka tuleb.
Meie natukene düsfunktsionaalne kursus. Sung on puudu, aga Allie joonistas piimafarmilehmakese tema nime jaoks hiljem juurde. Ma, loll loom, ei taibanud kaamerat siis enam kotist välja võtta. Toonitan siinkohal, et tegemist on sõbraliku naljaga, mille käigus kedagi ei tahtlikult ega kogemata ei solvatud. PS! Ma olen esimest korda klassis kõige pikem. Ja no pange tähele seda kirvest (loe: õppejõudu), mis mu pea kohal ripub. :P
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar