Et meil loengud sisuliselt läbi on, ei teinud me reedel mitte midagi. Tähendab, enamus meie kursusest ei teinud mitte midagi. Mina aga tuhlasin kõikvõimalikes allikates, et oma dokumentaali jaoks materjali koguda. Et tahan selle tarbeks tööle asuda juba järgmisel nädalal, tuleb mul tööplaan õppejõule esitada veel selle nädala jooksul. Ega nädalavahetus ei ole ju puhkamiseks mõeldud.
Pidasin pikki skaibikõnelusi oma emaga ja sain teada, et nad pidid Pätu magama panema. Nii kahju on, aga vähemalt sai ta nüüd vaevast lahti. Pätu on, see tähendab oli, nimelt meie pere sakslane (saksa lambakoer), kes kingiti emale siis, kui lasteaed, mille juhataja ta oli, likvideeriti ja ema oma koondamisrahade eest korteri asemel päris meie oma maja ostis. Valvurit oli ju uuele majale ka vaja. Pätu oli meiega 13 aastat ja nüüd teda enam lihtsalt ei ole. Tal oli vähk ja tema kannatused läksid liiga suureks. Ema-isa vaatasid, et ta ei söö enam eriti, ei liputa saba, ei kõnni pererahvaga kaasa, on üsna tujutu ja elutu. Mis sa vaesest sõbrast enam piinad... Täitsa kummaline saab olema siit Taanist kunagi lõpuks koju minna ja avastada, et Pätu ei ootagi enam kuuri ees ega liputa tervitavalt saba ega nuru paitamist ja patsutamist kui kuurist puid minna tooma. Oeh jah... Siin ma siis olen, kuskil paganama Taanis ja nutan oma koerakest taga nagu viieaastane. Enda kaitseks võin ainult öelda, et Pätu oli rohkem kui koer, ta oli pereliige. Ja no iga kord, kui ma mõtlen, et teda ei olegi enam, tuleb nutt kurku. Olen mina ikka vesistaja...
Nojah, tagasi reede juurde. Õhtupoolikul läksin kursarahvaga kooli Fridaybar'i. Polnud ammu käinud ja vaheldust oli vaja. Istusime kooliõues päikese käes ja ajasime niisama juttu. Kummaline oli vaadata, kuidas õppejõud tudengitega koos õlut libistasid. Et ma suurem asi õllesõber ei ole, jõin koolat. Odav variant. Hiljem kui päike pilvede taha (ilmselt tuhapilved) kadus, lahkusid riburadapidi ka baarikülastajad. Lõpuks istusime kella kaheksa paiku oma kursarahvaga baariruumis ja mängisime piljardit. Kella poole üheksa ajal panin tulistvalu jooksuga kodu poole, sest poole mängu pealt meenus, kuidas olin lubanud emaga täna õhtul veel kindlasti skaibitsi ühendust võtta. Lisaks oli veel ka Mari-Anne ja eksami asi.
Kui koju jõudsin, teatas ema, et ta vaatab veel filmi ära ja võib siis minuga rääkida. Mari-Anne ilmus enne mu ema. See kõnelus oli natuke ärevusseajav. Raske on olla siin ja mitte seal. Raske on olla eemal, kui tead, et peaksid hoolsa emana olema lähedal ja aitama nii palju kui suudad. See tapab mind, et ma ei saanud olla seal ja aidata tütrel eksamiks õppida. Mis sest, et akadeemiline, ikkagi oma... Raske on teada, et kellelgi kallil on paha ja ta ei ole endas kindel ning tunda, et sa ei ole teinud kõike, mis sinu võimuses, et tema muret kuidagigi leevendada. Läksin eile õhtul magama suure ärevustundega ja üritasin endale kinnitada, et kõik läheb hästi ja tal on homme parem ning kõik laabub. Aga hommik on ju õhtust targem...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar