Täna oli suhteliselt sisutühi päev. Koolis ei käinud, jamasin kodus internetiga (ta, sunnik, oli hommikul kuskile jalutama läinud, ilm ju nii ilus) ja pesin pesu. Päeval siis piinasin Mari-Annet ja Krista konvendis arvas, et mu laps puha ära pööranud ning räägib lausa iseendaga. Õnneks need lood nii hullud päris ei ole - ära pööranud ta ju tiba on, et vabal ajal minuga räägib, aga mis sa sinna ikka teed. Ta ei ole ka ainus. Mari-Annega rääkides, küsides, vastates, selgitades meenus enda eksamieelne aeg. No me ikka õppisime... Täna taipasin kogu jutuvada keskel, kuidas mõned asjad, mis toona tundusid kummalised ja seletamatud, on nüüd omandanud täiesti loogilise mõtte ja selgituse. Ehk olin tol ajal liialt vähe näinud, kuigi seda on raske uskuda. Ei saa ju ka öelda, et oleksin tollase ajaga eriti palju vanemaks saanud. Semestreid on küll juurde tiksunud, kuid aastanumber on edasi liikunud vaid ühe võrra. Kohe kummaline, kui kiiresti see aeg on möödunud. Tundub justkui oleksin sellest uksest juba palju aastaid tagasi sisse astunud, kuigi möödunud on vaid poolteist ja natuke peale. Samas tundub vahel, et tulime alles eile. Alles ma olin pisike, kellegi rebaseohtu tütreke, mitte küll kaitsetu, aga kaitsetum ja arglikum, ehk ka mõneti ettevaatlikum ja pisut arukam (kohati), aga nüüd on juba enda laps sealmaal, et peab küsima neid kohati jaburalt lihtsaid küsimusi, mis enda teisel semestril nii peadpööritavalt keerulised tundusid. Vahel vaatan, et olen selle ajaga nii tohutult kasvanud. Emotsionaalselt just. Siis aga mõtlen, et olen loobunud mõningasest ettevaatusest, olen otsekohesem ja eksin selle võrra enam. Kas ma teen valesti? Ma ei tea. Ei usu. Tunne on õige, sest miski sügaval sisimas ütleb, et ma hoolin. Tihtilugu arvan, et hoolin liiga palju, et see võtab üle elu, mida peaksin millelegi muule pühendama. Kas ma kahetsen? On mul sellest pühendatud ajast ja vaevast kahju? Kas soovin, et see higi, veri ja pisarad oleksid olemata? Ei. Ei. Ei. Mõningaid asju oleks võinud toimetada teisiti, aga kes siis sellele mõtles. Milleks minna otse, kui saab ringiga? Nii ei ole ka mõtet kahetseda enne, kui asi tehtud. Aga ma ei ole kahetseja tüüp. Milleks kahetseda seda, mis sa oled teinud, kui sa seda kuidagi muuta ei saa? Kahetsema peaks pigem seda, mis tegemata jäetud, sest olid liialt arg, et proovida.
***
Mõtlen sõnadele, mida oleksin tahtnud öelda, kui me tol korral istusime kahekesi hämaras toas, mina laua taga ja sina voodil. See oleks olnud sõimuvaling. Aga ma vaikisin. Ma kuulasin. Sa rääkisid. Ma nõustusin. Sõnades, mitte südames. Oleks karjumine aidanud? Ei. See ei aita kunagi, aga ometi kasutame seda liialt tihti. Mul on kahju, et sa neid sõnu ei kuulnud, sest nüüd ei tea sa seda, mida ma tegelikult tundsin, aga samas on mul hea meel, et ma vaikisin, sest ületasin sellega iseennast. Ma olen parem inimene. Pean tihedamini vait olema. Aga ei saa mitte vaiki olla...
Läheme tagasi sellesse hommikusse kunagi talvel, mil olime nii avameelsed ja vabad, et see üllatas meid mõlemaid, pärastlõunasse, mil jõime teed ega teinudki suurt miskit, õhtusse, mil jalutasime teine teises kõnnitee servas piduriietes käreda pakase meelevallas, või öösse, mil istusime põrandal kamina ees, minu jalad sinu süles ja uinusime teineteise kaisus, et hommikul just nõndasama ärgata...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar