Mul on oma viimasest ülesandest juba nii siiber, et ma ei taha sellest enam midagi kuulda. Samas olen iga minutiga järjest rohkem vaimustuses sellest, mida ma tegema hakkan. Ei suuda enam ise ka otsustada, kumb emotsioon teise üles kaalub. Armastus ja vihkamine vist tõesti käivadki käsikäes, kas pole?
Ma olen kontakteerunud nii paljude allikatega, et ei suuda ise ka uskuda. Olen guugeldanud ja lugenud läbi tohutult artikleid, aga ikka on tunne, et mul pole piisavalt infot tegemaks seda, mida ma tahan teha, mida ma peaks tegema. Ma olen veidi segaduses, sest mõtted lendavad ringi ja vahelduvad kogu aeg. Ühel hetkel arvan üht ja paari minuti pärast olen täiesti kindlalt veendunud absoluutselt vastupidises. Ma pean selle kooliasja kähku lõpetama, enne kui hulluks lähen, aga veel ei saa, pean ju ikkagi õppejõule plaani korralikult ära saatma. Et see plaan siis ka nii kuramuse põhjalik peab olema...
Pool hommikut istusin kodus ja praktiliselt närisin suurest ärevusest küüsi. Ema üritas minuga mingit normaalset vestlust arendada, aga et see ei tahtnud eriti välja kukkuda, pidin talle lõpuks tunnistama, et mu laps teeb parasjagu konvendis rebaseksamit ja kui uskuda pealtnägijaid, siis on ta näost üsna hall. Sellised tunnused ei ole emale (ei bioloogilisele ega akadeemilisele) eriti paljulubavad. Üritasin hankida igasugust infot toimuva kohta. Täie jõuga tuli tagasi eilne süütunne, et ma ei ole seal. Meenus oma rebaseksam, mil õppisime poole ööni ning millalgi ilmusid konventi Reelika ja Priit, kes meid Virgega mäkki lohistasid, et me enam ei õpiks. Läksime mäkist tagasi konventi ja õppisime seni, kuni ma nõudepesumasina otsas istudes praktiliselt magama jäin. Mari-Anne küll magas sel ööl kodus, aga peavalu ja eneses kahtlemine ei anna ka emale erilist eneseusku. Nii oleks tahtnud seal olla ja teda lohutada, ergutada. See eksam ei ole ju tegelikult üldse nii hull. Oleks tahtnud olla seal ja toetada, lohistada ta õppimise juurest mäkki või Glämmi või suudlevatesse, rääkida maast ja ilmast ning olla lihtsalt olemas. Olen oma eksistentsis ka siin olles veendunud, aga ikkagi... Nii raske on kuulda kelleltki teiselt, kuidas läheb. Iga kord, kui sisse tuli viga, mõtlesin mina, et no pole hullu, peaasi, et tüdruk ise alla ei vannu ja käega ei löö. Oeh. Need tunnid olid palju hullemad kui oma eksami ajal. Kordades hullemad. Aga no ma ka olen selline, et emotsioonidega ikka kokku ei hoia. Milleks siis nüüdki närve säästa? Tulemuste ootamine oli omaette ooper, aga ma pigem ei peatu sellel siinkohal enam pikemalt. Mul on tunne, et olen juba mingit aimu andnud, mis siit järgneda võib...
Mõtete mujale viimiseks tegime eestlastega minu juures pannkooke. Neil oli kindlasti mingi teine tagamõte, aga minul oli vaja arvutist ja närveerimisest veidikeseks eemalduda. Kaupo tõi moosi ja mina tegin koogid. Istusime siis ja sõime, lobisesime tühjast-tähjast. Ja nii ongi hea. Mingil hetkel pidi aga seegi pidu lõppema ja ma avastasin end taas koolitööga tegelemast. Täiesti õudne. Viimane aeg magama minna. Saadan kava õppejõule homme hommikul. Tundub, et tuleb taas kella kuuene äratus...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar