Koolis oli täna üks isemoodi päev. Et kevad on kohal ja ilmad meenutavad vaikselt juba selliseid jaanipäevaeelseid Eesti ilmasid (+18, päike kõrgel, linnud laulavad jne), siis kohvipauside asemel tegime täna pikema päikesepausi. Tõusime lihtsalt kõik püsti ja läksime välja päikese kätte. Istusime siis kuuekesi koolimaja hoovis murul ja rääkisime tühjast-tähjast. Lahe oli. Eriliselt nauditav on tõsiasi, et meie õppejõud on meid praktiliselt hüljanud ja me liigume suht vabagraafiku alusel. Nägime teda täna küll korraks, aga siis ta oli ka imestunud, et me nii ilusa ilmaga koolis oleme. Ta soovitus oli päeval lulli lüüa ja siis õhtul/öösel, kui päike kadunud on, tööd teha. Järgmisel nädalal on ta hiinlastega igal pool Taani peal ja me ei näe teda praktiliselt üldse. Ühesõnaga on semester sisuliselt läbi, pisikesed formaalsused nagu dokumentaal ja eksam veel jäänud. Mis siis viga kooliaias murul kükitada ja ilma nautida...
Vasakult: Hana, Mikaela, Ewa, Romana ja Jonas.Täna jõudis vahetult enne päikesepausi kohale ka kauaoodatud vastus selle konkursi kohta, kuhu ma kandideerisin. No sada korda võite arvata, kas ma sain sinna või mitte... Ei saanud. Kas ma olen õnnetu? Natukene. Aga ma lohutan, et teadmisega, et kümnele kohale kandideeris enam kui 90 inimest kõikjalt üle Euroopa ja mul ilmselt nappis lihtsalt kogemust. No mis teha. Oleks ma sinna projekti saanud, oleksin aprilli lõpu Eestis veetnud, aga nüüd jääb see ära. Elu on selline. Nüüd tuleb ainult ühes täiega neljandale ülesandele ja lõpudokumentaalile keskenduda.
Rääkisin täna emaga Skype'is kauem kui tund aega ja ta andis mulle dokumentaali jaoks hea idee. Vahel on ikka nii hea kui saad niiöelda emme juurde joosta ja lihtsalt rääkida nagu inimene inimesega. Ei ole vaja olla laps ja lapsevanem, vahel on vaja olla lihtsalt sõber. Ma ausalt öeldes ei oskagi öelda, kuhu minu sõbrad kõik viimasel ajal kadunud on. Täielik vaikus on eetris. Siinkohal ei räägi ma Taani inimestest, vaid neist, kes saaksid arvuti taha pooleks tunniks maha istuda ja MSN'is kaks rida juttu ajada, aga ei tee seda. Seda rõõmsam oli mu meel täna korraks Virget tabada ja kogemata kombel ridade vahelt välja lugeda, et ta Pärnus on, et tal on kiire ja et tal läheb hästi. Kus kõik teised on? Ma ei tea.
Tegelikult olen ma põhjuseta õnnelik. Ma ei tea, miks, seepärast ütlengi, et põhjuseta. Lollus on see jabur rõõm, aga no mis teha. Varsti saab juba koju ja kui ma saan teoks teha ema pakutud idee, siis ootab mind dokumentaali jaoks ees üks väike reis. Ehk vürtsitab see mu muidu üksluiset elu.
Nautisin täna jõusaalis rattal vändates Birgitilt laenuks saadud raamatut. Tunni ajaga jõudsin 75ndale leheküljele ja 30 kilomeetri postist jäi vaid 300 meetrit puudu. Paganama Tammsaare küll! Oleks laused jooksvamad, siis oleks ka kilomeetrid kiiremini läinud. Aga raamat, mis sest, et mitte väga tempokas, on hea. Kohe väga hea.
Lõpetuseks üks tõeliselt terane tsitaat sellest sportimise taustaks täiesti sobimatust Anton Hansen Tammsaare romaanist "Ma armastasin sakslast": "Armastusest peab naine oma mehe järele valvama, teda juhtima, et ta ei satuks teiste naiste lingu, sest see teeks õnnetuks mehe enda, tema naise ja lapsed ammugi. Ja mehed on ju niisukesed, et isegi iga räbal naine võib nad ilma pikemata ümber sõrme mässida. Nõnda on armastusega siinilmas, pange seda tähele, teie noored."
PS! Pane tähele parti all paremas nurgas!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar