Eile istusin kodus ega teinud midagi asjalikku. Magasin end reedesest koolipäevast välja ja pärast ärkamist tiksusin suht niisama. Vaatasin filme, mängisin arvutis kaarte ja kuulasin muusikat. Väljas oli kadestamisväärselt ilus ilm, aga ma ei julgenud ninagi õue pista, sest siis oleks tekkinud tahtmine linna peal jalutada ja pilte teha, aga mu kaamera aku vajas laadimist. Paningi siis laadija hoolsasti seina, aga selleks ajaks, kui aku kasutamiskõlblikuks sai, oli juba üsna hilja ning tahtmine jalutama minna juba möödunud. Et ma välja ei läinud, tegin vähemalt akna lahti ja tõmbasin kardina üles. Tahtmatult meenus aeg kaks aastat tagasi, mil ma veel Pepleris elasin ja me ükskord Taaviga Tartu peale jalutama läksime. Kas sa veel mäletad, Taavi, kuidas me mööda raudteed kõndisime ja Veerikul ekslesime? Ei teagi, miks see niimoodi ühtäkki meelde tuli, aga see on selline meeldiv mälestus, mille juurde aeg-ajalt ikka tagasi tulla. See oli üldse üks ütlemata veider aasta. Minu esimene ülikoolis. Oh, aegu ammuseid. Naer tuleb vägisi peale, kui esimese kursuse peale mõelda. Mida kõike me siis tegime... Palat, Zavood, Krooks, Selver - need on vaid mõned märksõnad ja kahetseda ei ole midagi. Eks kõik need kogemused tuli kätte saada, et eluga vanema ja targemana edasi minna. Siis tundus see aasta kohati üsna masendav, aga kui nüüd tagantjärele mõtlema hakata, siis ei olnud tal ju häda midagi. Täiesti normaalne esimene ülikooliaasta oli.
Ei teagi, mis täpselt eilses päevas seda kõike meenutada aitas, aga mul on selle üle täitsa hea meel. Vahel on hea, kui lollused, tarkused, õnnestumised ja ebaõnnestumised meelde tulevad. Siis saad kontrollida, kas sa neist ka miskit õppinud oled. Mina olen. Midagi kindlasti. Kas see nüüd ka hea on, ma ei tea...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar