83&84: kapist välja

Laupäeval pärast viimast sissekannet ikka Simsi mängima ei hakanud. Arvutist eemale ka ei läinud ja mängisin siis suurest tülpimusest tunni või paar pasjanssi. Kui sellest villand sai, võtsin kätte vardad ja hakkasin tegelema näputööga. Ise ka ei tea, kust see suur inspiratsioon tuli, aga no lihtsalt ei saanud muidu. Nende varraste ja sinna juurde kuuluva lõngaga ma siis suurema osa päevast õhtusse veeretasingi.
Tänane algas ärevas ootuses. Olin ju Mari-Annega teinud diili ja lubanud talle üht külaskäiku. Jama küll kui ta kella üheksa paiku teatas, et tunneb end kehvasti ega saa lubatud indlaensisele külla sõita. Kui aga Muhammed ei lähe mäe juurde, siis peab mägi ise kohale minema (Triin, see lause ei sisalda vihjeid sinule). Pakkisin siis küpsetatud koogi karpi, käisin kiiruga saunast läbi ja veensin oma venda end bussile viima. Ilmselt on enamik inimesi viimasest lausest juba välja lugenud, et ma viibin üllataval kombel Maarjamaal. Jah, kolmapäeval suure saladuskatte all tulin ja plaanin jääda pisut pikemaks perioodiks, sest teen oma dokumentaali just Eestis. Seda plaani teadsid aga vähesed (loe: Reelika ja Priit), kuigi nemadki ei olnud päris kindlad, kas ma ikka olen juba Eestis või mitte (tuhapilved võivad vahel päris paksu pahandust põhjustada). Niisiis pakkisin oma kolm kompsu kokku ja sõitsin Tartusse. Suundusin kohe konventi, kus ootas ees Virge ja peagi saabus ka Reelika. Te ei kujuta ettegi, kui hea on taas tagasi olla! Ma olen sellest nii puudust tundnud. Tartust, inimestest, konvendist. C!I! on minu teine elu ja ma ei tee nalja. Siin on nii palju neid, kellest eemal olemine on olnud tõeliselt raske. Aga mõneks ajaks olen nüüd tagasi. :)
Kui lõpuks pärast pikka ootamist saabus teatriproovist konventi ka Mari-Anne, oli tema rõõmukiljatust ilmselt lähimasse akadeemilisse organisatsiooni kuulda. Lisaks jooksis ta mind kallistama sellise hooga, et paiskusime mõlemad vastu koridoriseina ja vähemalt ühel meist on küünarnukk marraskil. Mul on ka hea meel sind näha, kullake! Ajasime konvendis veidi juttu ja siis suundusime Tartu peale jalutama. Siin on nii ilus. Hea on tagasi olla. Ausalt. Nii hea on tagasi olla, mis sest, et ajutiselt. Mäkitripp oli muidugi klassika. Lisaks on meil kevadpäevade kavas üsna mitmed üritused ära märgitud, aga eks näis, mis neist saab. Olen siin ennekõike oma koolitööd tegemas ja põhivõhm läheb selle peale, aga eks ma natuke ka millegi muu jaoks aega leian. Eks näis.
Krista, sa pead oma telefoni endale lähemal hoidma. Homme peaks kuskilt seda vahtrasiirupi ja pähklitega jäätist muretsema ning viimaste kuude rääkimata jäänud jutud ära rääkima.
Nii hea on tagasi olla. Kallistan!
Ma tegelikult tahtsin kindlasti veel millestki rääkida, aga praegu ei tule meelde. Ju see ei olnud siis oluline.