Päev algas mõnusa rattasõiduga üksildases jõusaalis ja jätkus meeletu kandideerimisavalduse saagaga. Täitsin kaks tundi internetilehel avaldust ja pidin mõningate andmete saamiseks suisa Eestisse emale helistama. Kirjutasin ka motivatsioonikirja ja mingi selgituskirja ning kohandasin CV'd. Tegemist kui palju. Kui aga lõpuks valmis sain ja avaldust esitama hakkasin, sai kogu jama alles hoo sisse. Pidin sama avaldust kolm-neli korda uuesti esitama, sest see internetivärgendus kordas mulle, et pean manused uuesti lisama. Seda ma siis ka tegin, aga lõpuks viskas kopa ette ja lõin käega. Et see kandideerimine mulle praegu õhu ja vee tähtsusega on, siis päris alla ei andnud ning suundusin algelisemate vahendite (loe: Exceli ankeet) juurde. Toksisin meeletu copy-paste tehnikaga oma avalduse Excelisse ja lisasin kõik vajaliku kirjale ning saatsin kogu värgenduse teele. Et ma olen aga õige eestlane ja ilma internetiviperuste üle kurtmata kuidagi ei saa, olin enne samale aadressile saatnud kirja, et kuri programm ei lase mul end vajalikul tasmel realiseerida. Lõpuks sain siiski tehtud ja sain ka vastuse, et kandidatuur on arvesse võetud. Vastus peaks saabuma järgmisel nädalal.
Umbes lõuna paiku ärkasid ka teised eestlased (loe: Kaupo ja Liis) talveunest ning siis läks skaibi teel hoogsaks plaanide tegemiseks. Et eile sai koduteel räägitud pannkookidest, siis ei olnud vaja kaua mõelda. Kaupo ratta selga ja Liis jalgsi ning muudkui minu poole tulema. Ehkki väljas sadas vihma just sellise nurga alt, et see täpselt näkku tuli, ei lasknud me end sellest heidutada ja suundusime vapralt lähimasse avatud Nettosse. Sinna me siiski ei jõudnud, sest avastasime 1/3 tee pealt Kiwi, mis oli muuseas ka avatud (täna on Taanis riigipüha). Ostsime pannkoogimaterjalid sealt ära ja suundusime hulga rõõmsamalt minu poole tagasi. Kodus hakkasime siis vaaritama. Lõpuks tuli üks eluterve virn pannkooke, mida me siis kordamööda peekoni ja kastme või moosiga sõime. Oi, kui head tulid. Kella veerand seitsmeni passisime minu juures ja siis otsutasime Golden Lionisse bingoõhtule minna. Mõeldud-tehtud. Mul vedas esimeses ringis ja teenisin kahe rea täissaamise eest ühe joogi. Kolm ringi oli veel, aga minu õnn oli selleks õhtuks otsas. Mitmel korral oli täismängust üks või kaks numbrit puudu (nii minul kui Kaupol), aga ega see meid aidanud. Õnn meile rohkem ei naeratanud, aga sellegipoolest oli üle ootuste äge istuda ja vaadata, kuidas ruumitäis täiskasvanud (mitte üldse vanemapoolseid) naisi-mehi täie õhinaga bingot mängivad. Njaa. Ega need neljapäevad pole siin Aarhusis mingid penskarite peod. Meil on siin bingoõhtu.
Peaks järgmisel nädalal jälle proovima.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar