68: koerad ja kassid

Täna oli see tähtis päev, mil läksime Romanaga oma neljandat ülesannet filmima. Läksin kella kümneks kooli, pakkisin varustuse ja siis kolmveerand üheteistkümne paiku suundusime oma esimese bussi peale. Kesklinna jõudes avastasime, et olime oma teisest bussist just maha jäänud. Võtsime siis ühe suvalise (25 vist), sõitsime raudteejaama juurde ja läksime sealt number ühe peale. Umbes veerand tundi hiljem olime Aarhusist väljas kuskil pärapõrgus. Veel kümme minutit hiljem seisime kuskil Tranbjergi kandis tee ääres ja olime täiesti eksinud. Hakkasime siis mingis suunas Aarhusist kaugemale minema. Iseenesest oli jalutuskäiguks väga hea ilm - jope olin koju jätnud, sest päike paistis soojalt ja tuul polnud ka väga hull, maastik on sealkandis ilus, lilled õitsesid ning linnud laulsid. Ainus asi, mis võinuks olemata olla, oli see paarikümnekilone kaamerakomplekt, mida meil selle imelise jalutuskäigu ajal kaasas tuli tassida. Tund aega ja umbes neli kilomeetrit hiljem olime ka õiges kohas. Tore teada, et oleksime veel neli peatusevahet sõites saanud praktiliselt õigesse kohta. Minu õnn. Veetsime seal loomade varjupaigas õige mitu tundi. Sealsed loomad tundusid kuidagi palju viisakamad kui nende kolleegid Eestis. Kassid olid nii ilusad ja koerad tõeline tõunäitus. Sealt labradoriga koju tulla polnuks mingi probleem. Ausõna, kui ma Taanis püsivalt elaksin, oleks ma sealt täna endale koera võtnud. Seal oli nii armas pruun labrador Bruno, kes vaatas meid selliste suurte kurbade silmadega, et midagi nii armsat pole ma veel kunagi näinud. Siiami kassi oleks ka saanud, kui oleks tahtnud. Kella poole kolme paiku bussipeatusesse jalutades võisime ikka rahul olla - saime nii palju materjali, et sellest vaid paar minutit kokku panna saab olema väljakutse. Kassetti me muidugi täna läbi ei vaadanud, nii et esmaspäeval võib veel ebameeldivaid üllatusi tulla, kuna mina filmisin suurema osa ajast. Hahaa. Loodame, et kõik on siiski korras.
Tagasi tulles ostsin kolme tsooni pileti, mis maksis mulle 26 kohalikku raha. Uskumatu. Ma saaks selle raha eest juba Viljandist Tartusse hea õnne korral (loe: laupäeval). Kooli jõudsime kahe erineva bussiga tagasi kella nelja paiku. Panime varustuse lattu kapiuste ja lukkude-riivide taha turvaliselt ära ning suundusime koju. Et mu pilet kehtis veel kolmveerand tundi, tulin kooli juurest 101 peale ja sõitsin tervelt ühe peatuse. Epic success. Pidin 2,4 km asemel kõndima ainult 1 km. Win-win.
Et Storcenter Nord jäi tee peale, käisin ka postkontorist läbi. Mõtlesin, et lähen lihtsalt vaatan, kas postkontor on lahti ja kui on, siis jooksen koju postitamist vajavate kirjade järgi. Olin juba avatud postkontorist möödunud ja plaanisin koju minna, aga siis tuli meelde, et olin kirjad hommikul igaks juhuks kotti pistnud. Hea, et siiski meenus. Lippasin siis tagasi ja panin kirjad posti. See võttis umbes pool minutit. Pärast seda läksin poodi tuunikala jahtima ja otse loomulikult tulin välja hunniku muude asjadega nagu kaks pakki lasagnet (5 DKK'd), karp nelja jäätisega (maksis 10 DKK'd, nii et soodus tehing) ja kahe kurgiga. Tuunikala ostsin ikka ka. Teen sellest homme salatit.
Koju jõudes oli toss nii väljas, et nälg tahtis silmanägemist võtta. Midagi asjalikku süüa teha ei viisinud, pistsin lasagne ahju. 25 minutit hiljem oli kõht täis ja uni suurem kui enne. Otsustasin, et kell pool kuus ikka magama ei lähe ja hakkasin netist telesarja "The Tudors" vaatama. Eriline šedööver ta nüüd küll ei ole, aga häda korral ajab asja ära. Nüüd peaks vist une peletamiseks jõusaali minema ja mõne kilomeetri (10 peaks piisama) maha väntama. Enne kümmet ei saa ju magama minna, isegi mu nelja-aastane õetütar teab seda.
Vahepalaks täna hommikul kooliteel tehtud ülesvõte siinsetest kevadlilledest. Oleksin isegi parema eksemplari saanud, aga ei viitsinud kellegi heki alla pildistamiseks keset kõnniteed kükitama hakata. Need siin on juba tiba närtsinudki, aga pole hullu, nartsissid tulevad võimsa mühinaga peale.
Ma jõusin muuseas täna imelisele järeldusele, miks on lihtne praegu õnnelik olla. Päike paistab, linnud laulavad ja pool sellest semestrist on juba möödas, mis tähendab, et kojuminekuni on vähem aega kui möödunud siia tulekust. Aga linnulaul on selle juures ikkagi põhiline. :D