Pühapäev. Järjekordne nädalalõpp Aarhusis. Vaheaeg on peaaegu läbi, ilm on sombune ja külm. Õhtul on PubQuiz ja Ewa kutsus kõik meie kursuse inimesed kella kolmeks enda juurde lihavõttelõunale. Mina ja Hana küpsetasime kaasa koogid ning asusime kella poole kolme paiku läbi häirivalt hõreda vihma teele. Paari minutiga on jalad läbimärjad, sest no ega ometi ei saanud ju kummikuid jalga panna. Selleks tundus ilm liiga kuiv. Otse loomulikult oleme esimesed, kes kohale jõuavad. See on meile juba üsna tüüpiline. Ehk on asi selles, et mulle ei meeldi hilineda, ehk selles, et ma võtan endale jalutamiseks alati palju aega, aga kõnnin ikka nagu kellegagi võidu. Ei teagi.
Lihavõttelõunaks olid Ewa, Romana ja Maria katnud kadedusttekitavalt ilusa laua. Pottides valmisid ahjukartulid ja riis ning kana-seenekaste. Kirtsutasin esialgu seente peale nina, sest need ei kuulu minu eriliste lemmikute hulka, aga pean tunnistama, et maitse oli kastmel üsna hea. Lisaks olid lauale valminud erinevad salatid, tuunikalamääre ja palju muud. Ewa tõi lauale ka Poola kirsiviina, mis tõi nõrgematele peolistele (Hollandi poisid) praktiliselt pisarad silma. Jõime ka Slovakkia koolat Kofolat, mis maitseb nagu kummalise (mitte ebameeldiva) kõrvalmaitsega kokakoola. Simon tõi kaasa Taani rõvealkoholi Schnappsi, mis maitses nagu aknapesuvedelik (mitte, et ma viimast kunagi proovinud oleksin). Kella poole seitsmeks, mil oleksin pidanud kesklinna ja Golden Lioni poole jalutama hakkama, leidsin, et tahaksin ikka kauemaks omade keskele jääda. Jäingi. Esimest korda jätsin millegi muu pärast Pub Quizile minemata. Ma ei saa öelda, et kahetseksin. Pühapäev Golden Lionis on juba traditsioon, aga samas tundsin eile esimest korda kahe siinveedetud kuu jooksul oma kursakaaslastega tugevat kambavaimu ja lahkuda oli raske. Eriti hea meel jäämise üle oli mul siis, kui õhtu ühel hetkel üsna dramaatiliseks pööras. Mitte et ma teise õnnetuse üle rõõmustaksin. Otse vastupidi. Rasketes situatsioonides tulevad inimesed oma kestast tõeliselt välja ning eile saime paari-kolmekesi üksteist viimaks natukene paremini tundma. Täiesti hämmastav, mida sa oled valmis praktiliselt võõraste, ent siiski kuidagimoodi omade inimeste heaks tegema.
Koju jõudsime enne kahtteist ja täiesti rampväsinult. Sokid olid taas täiesti läbi ligunenud ja jalad külmunud. Riided liikusid kiiresti radikale ja pärast pesuväel vannitoa vahet jooksmist lausa kukkusin voodisse, kus kell kuus hommikul silmad lahti tegin. Pead on tõstmas uus õudusunenägu, mis end pea igal ööl ilmutab. Naljakal kombel ärkan ma aga iga kord siis, kui asi juba paremuse poole hakkab minema. Eks see ole ka minu elule tüüpiline - kurguauguni mingis jamas, aga ikka rabeled elu eest ja kui suudad end sellest sitast lõpuks välja kaevata ning hakkab tunduma, et elu on tegelikult siiski päris ilus, leiad end ülepeakaela järgmisest täpselt samasugusest august. Elu on lill. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar