Täna ei ole erilist mõtet minult küsida, mida ma tegin, sest vastus on maailmatuma pikk ja keeruline. Ma arvan, et see on täna täpselt selline "Kuidas sul läheb?" küsimus, millele pead lihtsalt midagi lühikest ja ebamäärast vastama. Ma harilikult ikka küsin inimestelt selle peale vastu: "Kas tahad ausalt teada või ütlen, et läheb hästi?" Ma saan aru, et tegelikult ei paku eriti kellelegi pinget, mida ma siis täna ikkagi tegin, aga ma valmistan kõigile siinsamas kohemaid pettumuse ja kirjutan sellest ikkagi. Puhas edevus.
Hommikul kella üheteistkümne paiku laenasin toakaaslaselt ratta ja sõtkusin kesklinna raudteejaama Birgitile vastu, sest oli õhkõrn võimalus, et ta jõuab kell 11:11 saabuva rongiga. Selle kellaaja kukkumisel olin mina seal, Kaupo oli seal, Liis oli seal ja rong oli ka mõningase hilinemisega seal, aga Birgitit mitte. Ootasime siis järgmise rongi ära, aga Birgitit ei kuskil. Helistasime. Birgit on oma 32-kilose kohvriga kuskil kuramuse pärapõrgus ja üritab bussiga järgmisesse raudteejaama jõuda, et sealt siis rongiga Aarhusi sõita. Läheb veel aega. Kõigi ennustuste kohaselt rohkem kui tund. Et Liis tahtis koju süüa osta, võtsime siis jalad selga ja seadsime sammud kesklinna teise otsa pea ainsasse täna avatud toidupoodi (te seal Eestis võite ju tööl ja koolis olla, aga me siin tähistame Jeesuse ristilöömist, suremist, mahamatmist, ülestõusmist ja ilmutamist eriliselt pikkade pühadega). Tund aega ja paarikilomeetrine jalutuskäik hiljem olime taas vaksalis. Kohtasime seal mini-Marki, kes oli koos oma koer Guinnessiga. See loom armastab mind. Kaupo on muidugi seisukohal, et Guinness armastab kõiki, aga see ei vähenda absoluutselt minu rõõmu, et ma sellele koerale meeldin. Tunne on vastastikune. Nii me seal siis ootasime seda rongi ja helistasime vaheldumisi Birgiti väljalülitatud telefonidele. Kell pool kaks rong ka tuli. Üllataval kombel ka Birgit. Liis tahtis juba koju koristama minna, aga suutis õnneks siiski ära oodata. Tuli välja, et kuskil tee peal oli keegi rongi ees surma saanud ja pool Taani raudteetranspordist seisis või vähemalt venis. Aga no lõpp hea, kõik hea.
Kui te nüüd arvate, et me oleme mingid eriliselt head inimesed, kel pole midagi muud teha, kui pool päeva üht eestlast reisilt tagasi oodata, siis te eksite. Rängalt. Me oleme ikka eestlased, meil on omad huvid mängus. Liis ootas kodustelt tosse, Kaupo sai mingi ilgema kaubalaari ning mina oma kauaoodatud musta leiva, Kalevi šokolaadi, Draakoni kommid, rattakindad ja vürtsikilud. Tegelikult poetas mu ema mulle laupäeval, mil ta seda pakki Birgitile üle andis, et kuskil nende asjade vahel on mulle ka üks kiri ja ehkki ma kogu toidukraami väga ootasin, ei suutnud ma ära oodata, millal seda kirja lugeda saan. Seal ei olnud midagi erilist. Räägin oma emaga paar korda nädalas ja meil kummalgi pole nii põnev elu, et vahepeal midagi eriliselt põnevat juhtuks. Aga ma ootasin seda kirja ikkagi. Ja see ületas mu ootusi. Teate, kuidas vahel on paberil inimestega kuidagi lihtsam avatud ja aus olla. Kui ma emale sünnipäevakaarti saatsin, kirjutasin talle ka kirja ja ma olen suht kindel, et sel olid mõned pisaraplekid, sest ma lahistasin seda kirjutades totaalselt nutta. Ei teagi, miks. Pisarad lihtsalt tulid. Jah, vahel kaugused lähendavad inimesi. Enamjaolt emotsionaalselt.
Mul on paki üle nii hea meel. Keksisin sellega (no rattal ikkagi) koju tagasi ja lammutasin kohe laiali. Kirja lugesin esimesena läbi. Seisu pealt. Siis sõin pooled Draakoni kommid ära. Jätsin koolamaitselised viimaseks, sest need on kõige paremad. Küll ma need ka varsti pintslisse pistan. Šokolaade pole veel puudutanud. Jätan need mingiks erilisemaks puhuks või pisikeseks depressiooniks. Šokolaad aitab kurbuse puhul alati. Leiva panin külmkapi peale aukohale, mõtlesin, et enne homset hommikut ei söö. Vürtsikilud panin külmikusse ka homset ootama, aga pärast jõusaalis järjekordse rattaralli sõitmist andsin alla ja tegin endale kaks kiluvõileiba. Nüüd lõhnab mu tuba vürtsikilude järele ja ma ei pane seda absoluutselt pahaks. Mulle on kalalõhn alati meeldinud. Merearmastajate värk.
Otse loomulikult pidin ka ema ostetud rattakindad ära proovima. Mu ema pole kunagi eriline professionaalse spordivarustuse (eriti firmariiete) fänn olnud. Ta ei näe sel vajadust. Ja ometi avastasin täna pakki avades sealt komplekti kalleid Rucanori proffesionaalseid multifunktsionaalseid kindaid, mis muuseas on Pakistanis tehtud. Kollase-mustakirjud, ilusad ja mugavad. Ma ei suuda ikka veel väga uskuda, et mu ema mulle midagi sellist ostis. Ma küll mainisin, et ta vaataks, sest siin on need asjad suhteliselt kallid, aga ma ei eeldanud, et ta mulle ka tegelikult paari kalleid kindaid ostab. Ma tõesti ei oodanud seda ja olen seda enam tänulik, et ta seda tegi. Imelik, kuidas ma nüüd väärtustan ehk üleliiagi neid asju, mida ma mõne aasta eest oleksin täiesti asjatult iseenesestmõistetavaks pidanud.
Otse loomulikult pidin siis nende uute kinnastega kohe jõusaali tormama. Võtsin sinna kaasa ka Birgitilt laenatud Mae Lenderi raamatu "Minu Taani". Panin raamatu velotrenažööri lenksude ja armatuurlaua peale ning hakkasin sõtkuma. Seadistasin masina tunniks ajaks ja sõtkusin selle ajaga 30 km. Lugesin ka 100 lehekülge. Nüüd on raamat peaaegu läbi. Aga selline treeningmeetod on päris põnev, ei pane lugemise kõrvalt distantsi tähele, lihtsalt väntad ja loed, loed ja väntad. Peab nüüd mingi uue raamatu hankima, muidu on homme igav vändata. Raamat muuseas on päris hea. Sisu ei üllata küll eriti millegagi, sest ta kirjutab sellestsamast Taanist, mida minagi olen täheldanud. Mitte küll kõik, aga selline üldine värk on sama.
Njaa, tõeline jõulutunne on peal. Parim päev Taanis siiamaani. Täitsa kahju, et kümnepäevane vaheaeg homme otsa saab ja homme hommikul tuleb taas kell üheksa koolis olla. Nojah, oligi liiga hea, et kesta. Aga tänast on veel kõva 180 minutit. Tuleb lihtsalt sellest maksimum võtta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar