Hahaahaaa...
Eilne päev oli ikka mega. Mitte midagi rohkemat ei oska kosta. Tegelikult oskan ikka küll. Ärkasin hommikul selle peale, et tundsin kellegi lähedalolekut. Silmi avades vaatasin otsa Kristale, kes oli kätte saanud minu öise (kella viiese) sõnumi selle kohta, et ma ei pruugigi nii kaugel asuda, ning tuli mind siis jäätise ja juttudega tervitama. Mis siin siis enam venitada? Ajasin end ruttu üles ja toppisin riidesse. Panime tee hakkama ja kobisime vastava varustusega salongi. Seal me siis pool päeva jutustasimegi, kuni mul tekkis suurepärane plaan verd andma minna. Natukese hoovõtu järel hakkasimegi kliiniku poole kõmpima, kus ilmnes, et Kristal ei ole isikutunnistust kaasas ja tema naaseb koju kogu oma verega. Minul läks doonorlus natukene paremini. Muuhulgas sain teada, et sellest verest, mis minult ühe korraga võetakse, saab jõudu kolm inimest. Arvasin siiamaani, et ma annan ikka ainult ühele, aga kolmele on tunduvalt parem. Meel läks kohe rõõmsamaks.
Tagasiteel jõudsin endale muuseas kleidi osta ja siis käisime Kassitoome juures kiikumas. Ilm oli nii võrratult ilus, aga lõpuks hakkas vastikult palav ja põgenesime konvendi kaitsvate seinte vahele.
Õhtul vaatasin mitu tundi kooriproovi. Just vaatasin, sest ise ma ju laulda ei oska. Päris lahe kava on neil volbriks. Tõotab tulla igati äge etteaste. Millalgi pärast kella üheksat laekus Mari-Anne toidumaterjaliga ja me hakkasime öölaulupeo repertuaari valmiva pasta bolognese kohal läbi laulma. Kõhud täis söönud, suundusime Kassitoomele, kus rahvast oli nagu murdu. Suutsin kohata mõningaid vanu tuttavaid ja sõlmida üsna mitmeid uusi tutvusi. Laulupidu ise lõppes kuidagi väga varakult ja oli tänavu natukene viletsavõitu. Suundusime parematele jahimaadele, kust mina naasin veidi enne kella nelja hommikul. Ajasime veel Liinaga juttu ja uinusime kuskil kella poole kuue ajal.
Kevadpäevad on tõeliselt kohal. Ja kevad on südames. Täiega!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar