Eile hommikul jooksin kella üheteistkümneks kooli nagu plaanitud. Mida ma sel hetkel veel ei teadnud, oli tõsiasi, et jään sinna järgnevaks 14 ja pooleks tunniks. Esiteks jäi mu paariline kolossaalselt hiljaks nagu alati ja järgnevad kuus kuni kaheksa tundi veetsime reporteriteksti kirjutades. See tähendab ridade vahelt lugedes, et mina kirjutasin ja tema lõi oma uuele tüdrukule külge. Mul oli vahepeal juba kopp nii ees, et tekkis vastupandamatu tahtmine lihtsalt püsti tõusta ja minema kõndida. Ma ei teinud seda. Istusin ja kirjutasin edasi. Kui mu paariline ka sõna sekka ütles, siis vaid selleks, et kogu mu viimase poole tunni töö ära nullida. Yeey. Kui reporteritekst oli valmis, tuli see inglise keelest eesti ja taani keelde tõlkida. Õnneks oli meil piisavalt oidu seda ilma google translatorita teha. Siis kadus mu paariline jälle ära, aga ma lõin käega ja lugesin oma teksti juba ka lindile ning tõmbasin arvutisse. Olin selle juba praktiliselt loosse ära paigutanud, kui mu paariline ka välja ilmus ja küsis, kas läheme nüüd tekste linti lugema. No tere tali! Ütlesin, et mul juba valmis, ja ta kadus järgmiseks pooleks tunniks kuskile teadmata koha oma neljaminutilist reporteriteksti lugema. Kui ta lõpuks tagasi jõudis, leidis ta, et tal on suur suhkruvajadus ja ta peab poodi söögi järele minema. Klassika. Hakkasin siis lugu katma, aga ilmnes, et tema taanikeelne tekst on tunduvalt lühem kui minu oma, sest ta jättis lihtsalt pooled asjad välja (aargh) ja me ei saa monteerida üht lugu, vaid peame sisuliselt valmis lõikama kaks erinevat tükki. Panin nii enda kui tema teksti paralleelselt koos intervjuudega ajaribale ja katsin ära. Siis ilmus ta välja ja salvestasime faili kahte erinevasse versiooni - taanikeelsesse ja eestikeelsesse. Seejärel jätsin arvuti tema hooleks, et ta saaks minu hääle oma loo alt ära kustutada ja kattematerjali parajaks lõigata, tiitrid ja subtiitrid lisada ning seejärel koju minna. Kell oli siis üheksa ja olin koolis veetnud rohkem kui kümme tundi. Selle asemel, et kõik kiiresti ära teha, hakkas tema aga katteplaane välja vahetama ja kopeerimise-kleepimise asemel tippis kõik tiitrid ükshaaval sisse (kuramuse kilplane), tehes sealjuures ilgema hunniku õigekirjavigu. Ma ei viitsinud enam parandada ka. Lugesin meile ja hängisin Facebookis. Ta lõpetas oma töö umbes kella veerand ühe paiku. Siis meenus talle, et ta jättis miskit tegemata. Ma olin aga kannatamatusest ja ootamisest juba nii tige, et soovitasin tal rõõmsalt ülejäänu minu mureks jätta. Eks ta siis keksiski oma tüdrukuga minema. Mul läks oma plaanide lõikamise, lisamise, tema hääle kustutamise, subtiitrite ja tiitrite lisamiseks umbes tund (kolm korda vähem aega), kusjuures pidin mõlemad lood eksportima ja siis ka plaadile kõrvetama. Tulin koolist ära viimasena kell pool kaks öösel ja ausalt öeldes oli mööda öiseid tänavaid ikka üsna kõhe jalutada. Tol hetkel igatsesin ikka väga jalgratast, mis mu viie minutiga koju oleks toonud. Tulin jalgsi ka üsna kiiresti, sest voodi oli kogu aeg silme ees ja ma ei suutnud oodata, millal lõpuks magama saan. Kell kaks kukkusin voodisse ja uni oli oi kui hea.
Täna hommikul pidid teised juba varakult kooli minema, et kella kümneks kõigega valmis saada, aga mina komberdan kohale keskpäevaks. Ma olen ikka hea meeskonnamängija - kui ma poleks eile praktiliselt kõike ise ära teinud, istuks mu paariline ilmselt siiani nutuse näoga selle arvuti taga. Nüüd saab ta aga kodus magada. Loodetavasti on ta täna veebiversiooni tegemisel natuke abivalmim.
Elu on lill.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar