Olen juba üsna noorest peast praktiliselt omal käel (või jalgel) õppinud, et parim viis negatiivseid tundeid välja elada, on need endast välja higistada. Igaühel ei ole selleks alati kohta või võimalust, aga mina tekitasin endale neid võimalusi ja käisin lausa maniakaalsel kombel trennis. Kui miski oli lihtsalt viltu, siis jooksin nagu meeletu, kui koolis läks kehvemini kui peaks, siis ujusin peaaegu uppumiseni, kui perega oli lahkarvamusi, siis sõidsin rattaga nii kaugele, et tagasi poleks vaat' et jõudnudki, ja kui mulle öeldi, et see on võimatu, siis tegin selle võimalikuks.
Olen pikka aega (alates gümnaasiumiajast) negatiivseid tundeid täiesti teistmoodi välja elanud ja täna taipasin, kui vale see tegelikult on olnud. Igaühele viha väljahigistamine ei sobi, mulle aga küll. Mul on kahju, et ma seda nii kaua teinud ei ole.
Sain täna oma õppejõu peale tõeliselt kurjaks. Ta nõudis meilt kolmanda ülesande kava ja selle ma talle ka e-posti teel saatsin, kuna ei mina ega Jonas täna kooli ei läinud. Ei olnud põhjust minna. Vastuseks sain õppejõult kirja, et ta ei saa aru ning me peame oma teemat ja fookust täpsustama. Siis, tema kirja lugedes, taipasin, et ta ei tahagi aru saada. Ta lihtsalt ajab oma jonni ja keeldub igasugustest kompromissidest. Selle peale saatsin talle nii puust ette ja punaseks kava kui vähegi võimalik ning selle lõppu kirjutasin kui pettunud ma tema selle nädala käitumises olen. Ma olen temas nii pettunud, et see ajas mind sõna otses mõttes nutma. Ma ei ole nii tige ammu olnud. Ma maksan siin olemise eest nii materiaalselt kui emotsionaalselt üsna kõrget hinda ja ta viskab selle kõik lihtsalt minema. Ta ei anna mulle minu raha eest seda, mida siia otsima tulin, sest see lihtsalt ei sobi talle, kuigi programmi järgi nagu peaks. Raisaku enda aega ja raha kui tahab, aga mitte minu oma. Täpselt sel hetkel juhtusin K.'ga MSNis juttu ajama ja üsna raske oli sellele toredale jutuajamisele keskenduda kui negatiivsed emotsioonid nagu viha ja pettumus pea kohal kokku lõid. Andsin siis ka K.-le teada, et olen tige, ja suundusin ühika jõusaali.
Ligi tund aega hiljem on elu ilusam kui enne. Sõitsin veidi rohkem kui 20 kilomeetrit rattaga (veloergomeetril siis) nii, kuis jalad võtsid. Need kaks noormeest, kes minuga samal ajal jõusaalis olid, vaatasid mind veidi imelikult, aga kuna mina ei kommenteerinud tõsiasja, et nad oma täislaotud kangi kuidagi tõsta ei jaksa, siis ei teinud nemad ka märkusi selle kohta, et ergomeeter teeb kahtlast häält. Olen peaaegu kogu viha endast välja sõitnud. Tunne on ülimalt hea. Pettumus on vähesel kujul veel alles, aga väsimus on sellest üle. Higistamine on üks tänuväärne tegevus. Kui aga nii edasi läheb, siis olen Eestisse naasmise ajaks paremas vormis kui enne gümnaasiumit.
Kui sellele nii läheneda, siis ehk polegi viha nii halb emotsioon...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar