Vaheaeg!
Olen üksi kodus ja pole mitte midagi asjalikku teinud. Käisin poes ja keetsin suppi, aga muidu passin niisama. Päeval tuli suur emaigatsus peale, niisiis haarasin telefoni ja helistasin talle, et ta skaipi tuleks. Ega me eriti millestki väga olulisest ei rääkinudki, aga nii hea oli tema häält kuulda. Tal on järgmisel nädalal sünnipäev ja siin olles tunnen esimest korda, et ma jään sellest ilma. Mitte et ma igal aastal ta sünnipäeval kodus oleksin olnud, aga ikkagi. Olen siin hakanud mõtlema väga paljudele väikestele asjadele, millest tavaliselt nagu puudust ei tunnegi, aga kodust kaugel olles nutad neid tohutult taga, sest sul ei ole seda tunnet, et isegi kui sa võimalust ei kasuta, on sul võimalus ikkagi olemas. Njaa, diip. Ema lubas mulle kodust musta leiba, vürtsikilu ja Kalevi valget mustikašokolaadi saata. Ma ei jõua ära oodata, millal ma selle paki saan.
Lisaks leidsin meili hulgast ühe kirja, mis mind kohe eriliselt rõõmustas. Sain sellest kirjast üheaegselt väljakutse, võimaluse, motivatsiooni ja probleemi. Esimesed kolm on tohutult suured ja probleem selle kõige kõrval nii tibatilluke, et ma ei pane seda enamasti isegi tähele. Võimalus, mida see kiri pakkus, tuleb aga klausliga, et on üsna suur šanss sellest ilma jääda, kuid praegu olen optimistlik ja arvan, et mul on paganama palju potentsiaali see võimalus täiega ära kasutada. Ma kavatsen selle eest võidelda. Ja mitte ainult. Ma kavatsen võita.
Kui elu pakub sulle sidrunit, tee sellest limonaadi.
Ma hakkan siin niimoodi veel karastusjookidega äritsema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar