54: as far as Fridays go

Reede oli klassikaline neli-mõttetut-tundi-koolis päev. Pärast lugude ülevaatamist tuli õppejõud aga siidri ja õlledega ning soovis meile omalt poolt ilusat lihavõttevaheaega. Pole paha. Siis võttis Cristian kotist välja neli pudelit valget veini ja meie klassiruum 701 digimuutus vaid minutitega fridaybariks. Istusin siis koos teistega seal ja lürpisin 0,7% siidrit (loe: limonaadi) samal ajal kui teised õlut ja veini jõid. Kuulasime youtube'i vahendusel muusikat ja ajasime niisama juttu. Õppejõud lahkus muidugi varakult, aga ega keegi teda taga nutma küll ei jäänud. Üle pika aja oli selline mõnus pärastlõuna. Emy võttis minult pühaliku lubaduse, et ma ei lase end siinsest negatiivsusest stressi minna ja olen tema juuresolekul alati rõõmsameelne. Eks ma pean seda lubadust nüüd pidama. Koju jõudsin kella kaheksa ajal ja pool üheksa olin suure väsimuse all juba murdunud ning magasin oma voodis kogu nädala stressi ja masendust välja. Täna hommikul ärgates oli elu nagu lill. Mul on kümnepäevane vaheaeg, mu korterikaaslane on oma õega Taani ringreisil, ma olen üksi kodus ega pea midagi tegema (välja arvatud kevadpuhastus, mille plaanin esmaspäeval ette võtta), leidsin vanade kirjade seast hea võimaluse üliägeda projektiga liituda ja olen kandideerimisavaldusega poole peal, kell on üheksa hommikul ja elu tundub ilusam kui ta juba tükk aega olnud on. Kui väljas ei sajaks, siis läheksin ilmselt jooksma.