30: kui sa arvad, et enam hullemaks minna ei saa...

Lahkusin kodust kella üheksa paiku, et minna tegema meie informatsioonipõhise uudise põhiintervjuud. Kõndisin pool tundi kahekümne kilo tehnikaga ligi kolme kilomeetri kaugusele. Intervjuu oli seda väärt. Saime kuueminutilise intervjuu - allikas oli väga meeldiv, sõbralik ja, mis kõige tähtsam, asjalik. Sealt lahkudes oli hommikune päikesepaiste asendunud tuisu ja rahega ning kümme minutit hiljem olin täiesti läbi ligunenud. Esimene feil. Saime teada, et meie suur soov ökorestoranis filmida ei täitu, sest nad ei taha meid sinna. Teine feil. Läksime Allie juurde (500m). Sealt poolteist tundi hiljem minu ühika lähedale toidupoodi (2 km retk), kus filmisime kaks tundi ökotooteid. Tegime igasugust pättust seal, aga see tasus end ära. Siis käisin korraks kodust läbi ja kella poole nelja-nelja paiku tassisime oma varustuse imelises päikesepaistes kahe kilomeetri kaugusele kooli. Seal avastasime, et meie kuueminutilisest põhiintervjuust 5:20 on kasseti tehnilise rikke tõttu kasutuskõlbmatu. Kolmas feil. Okei, otsustasime allesjäänud 40 sekundist võtta, mis võtta annab. Et olime eelnevate probleemide tõttu teistest päeva jagu maas, asusime kiirelt monteerima. Kolm tundi hiljem olime pärast kõikvõimalikke kõrvaltegevusi peaaegu valmis. Kui lisasime viimast lauset, sulges Final Cut ennast aga täiesti ise ja selle taaskäivitamisel selgus, et vastupidiselt tavapärasele käitumisele ei olnud see viimased poolteist tundi automaatselt salvestanud. Kaotasime 3/4 tehtud tööst. Neljas feil. Ma tõusin püsti ja andsin klassiuksele jalaga sellise paugu, et terve korrus kajas. Seejärel marssisin ruumist välja koridori ning karjusin ja vandusin eesti keeles nii kõvasti kui kopsud lubasid. Siis läksin klassi tagasi, istusin oma kohale, tegin näo nagu mitte midagi poleks vahepeal juhtunud ja monteerisin edasi. Kella kaheksaks saime valmis. Homme on teha vaid helitugevuste reguleerimine ja tiitrid ning ühes kohas ka väike valguskorrektuur. Pole probleemi. Kõige toredam selle juures oli see, et me olime viimased, kes kohale jõudsid, aga kohe kindlasti mitte viimased, kes lahkusid. Jõudsin koju kella üheksa paiku, aga seda ainult seetõttu, et ma ei julgenud koolist lahkuda, sest kartsin, et minu niivõrd eduka päeva veelgi edukamaks lõpuks murran ma ilmselt koduteel käe, jala või midagi muud. Koju jõudsin siiski ühes tükis. Ehk on mu õnn pöördumas (ptüi-ptüi-ptüi)...