Et millestki rääkida...

...läheb vaja kedagi, kes kuulaks. Ühel õhtul oli see inimene olemas. Tegelikult oli ju lausa hommik juba. Kell hakkas vaikselt kaheksa tiksuma ja uni tikkus silma. Mina vana parm passisin MSN'is nagu alati. Teame ju kõik, et mul mingit muud elu ei ole. Haletsesin end ja oma nõmedusi (või tähendab üht liiki neist) seal mõnusasti, kui mitte nii väga järsku minult küsiti, et miks ma ikkagi nõmetsen. Algul ütlesin, et kui ma vaid teaks. Ei tahtnud rääkida või ei teadnudki, ei mäleta. Siis aga hakkasin mõtlema ja selgitasin asja nii, nagu mina seda näen. Mul oli hea meel sellest rääkida. Keegi teine seda millegipärast teada tahtnud ei ole. Küsitakse küll samasse kanti, aga mitte seda, mida olnuks vaja. Küsimusest aitas. Sain selle kõik enda jaoks lahti mõelda ja sellest lahti öelda. Julgen tunnistada, et olen nüüd kõnealusest pahest vaba. Samal päeval (arvestades, et kell oli kaheksa hommikul) pärast kõnelust ma lausa tantsisin mööda linna ringi, mis sest, et pidin seitse ja pool tundi tööl olema. Hea oli olla. Kuidagi kergem. Nüüd olen küsijale suure tänu võlgu. Lausa kahju, et ta kallistustest suuremat ei hooli, sest ma tänaks mõnusa suure pehme sooja kalliga (see on ju see, mida ma hästi oskan). Tõeliselt suur aitäh!