29 detsember 2007

Täiuslik päev

Kui rääkida täiuslikest päevadest, siis peaks esmalt mainima tõsiasja, et neid ei ole olemas. Võtkem kasvõi minu eilne. Et pidin kell seitse ärkama, palusin Mehisel end äratada, enne kui ta tööle läheb. Seda ta tegigi, kuid sellest hoolimata suutsin end alles veidi pärast kella kaheksat lõpuks voodist välja veeretada ja pessu komberdada. Siis üritasin end seebikate vaatamisega ärkvel hoida. Ei tahtnud eriti töötada. Kella üheteistkümne paiku vedasin end arsti juurde. Erkki ja Martin ikkagi ju. Nemad olid toredad ja ütlesid, et käsi paraneb pulmadeks ära. Siis tööle. See oli täielik košmaar. Palju rahvast ja siis veel mingi kanadraama. Inimesed, kas te ei mõista, et mina ei tee hindu - ma teen seda, mida arvuti ette ütleb. No ja fakt, et mingi aja jooksul ei olnud võimalik ka kaardiga maksta, lisas ainult õli tulle ning otse loomulikult on selles, et kaardikeskuses on häire, süüdi kassapidaja. Loogiline ju. Väsimus ja tüdimus tulid suhteliselt ruttu. Viimast leevendas siiski mõnevõrra Heret, kellega me lolle nalju tehes endal kuidagimoodi vaimu üritasime sees hoida. Viimased tund aega ladusin nätse välja ning nühkisin kassalinti. Poole üheksast sain koju. Nii vara pole enam ammu saanud. Kui koju komberdasin, ootasid mind ees Egert, Tiina ja viimase taanlasest sõber, kelle nime ma ei mäleta. Igatahes ajas ta täiesti ajuvaba juttu. Väga imelik tüüp oli. Kuskil kesköö paiku hakkas nälg silmanägemist võtma ja tegime Egertiga makarone. Tema keetis ja mina maitsestasin. Seda seetõttu, et tahtsime kontrollida, kas olen armunud. Ei soolanud makarontsikuid üle, järelikult ei ole armunud. Nojah. Nüüd ma vähemalt tean. Siis või kuskil vahepeal suutsin end meelitada vestlusesse pressiteadete teemal ja see vaidlus kestis kuskil kella kaheni öösel. No kuidas sa teed lollile selgeks, et ta loll on... Ainult töötava suhtekorraldaja abiga läks see õnneks. Ma vähemalt loodan, et läks. Aga no loogiliselt võttes, kes see mind ikka kuulab. Njah. Tegin otsuse, et täna ronin töölt tulles kohe magama. Iseasi, kas ma seda ka suudan, aga ega kella üheksaks tööle jõuda ei ole mingi naljaasi. Nii et teate... kui teil mind vaja on, helistage. Eks ma siis reageerin...

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

millal mu sõbrad varem mitteveidrad olnud on... (kuigi jah, see tüüp on täiesti omaette klass. nõustun.)

Gerly ütles ...

Ja mina mõtlesin, et mina olen imelik...