No mina ju...

Tänane päev on ikka super olnud. Tõsine jõulumeeleolu tuleb peale. Not. Esiteks ärkasin kell pool kaks ja pidin kolmeks tööl olema. Jõudsin kolm võisaia süüa ja siis pidin käigu pealt saapaid jalga tõmmates tööle jooksma. Suht nõme oli. Igatsesin pika sooja duši järele. Siis umbes kella kuue paiku tegin selle vea, et oskasin inglise keelt ja olin nõus ühele välismaalasele näitama, millist tänavat pidi Veeriku Konsumisse saab (meie taaraautomaat ei tööta ja ta tahtis pudeleid ära anda). Sisse tagasi minnes juhtus aga nii, et sisemised liuguksed sulgusid suure hooga ja väga ootamatult ja minu parem käsi jäi sinna vahele. Käsi valutas nii hullult, et pidin infoletis nutmas käima. Siis käisin külmkambris neljakiloseid hanesid silitamas, et kätt jahutada. Kui sealt tagasi infoletti suundusin, ei olnud valu üldse järele andnud ja jäin haleda näoga administraatorile vahele. Ta arvas, et peaksin traumapunkti pöörduma. Nii ma siis käisingi seal ära. Lahedad arstid olid. Neil vaesekestel ei olnud seal eriti midagi teha, sest väljas pole isegi libe mitte ja nii satuvad traumapunkti ainult minusugused jobud. Erkki ja Martin hoidsid röntgenis mu tervet kätt, määrisid hiljem haiget kätt mingi eukalüptikreemiga, panid jääd peale ja sidusid kinni. Seejärel ütles Erkki, et kui käsi valutab, siis tuleb lasta peikal peale puhuda ja kui see ei sobi, siis tuleb Martinile helistada ja tema puhub. Martin oli sellega nõus. Siis kõmpisin koju ja tegin pelmeene. Nüüd inimesed järjest küsivad, et mis sa siis tegid endaga. Midagi ei teinud noh...uks tuli ise kallale. Ainult minuga juhtub selliseid asju, aga pole hullu...küll ära paraneb. Homme siis Viljandisse ja kaks päeva jõule ning siis Tartusse tagasi. Tore on see, et pean jõuluõhtu üksi veetma. Seda pole varem veel juhtunud. Ime siis, et mul mingit jõulutunnet ei ole... Aga see olen ju mina...