Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, kuidas me Mehisega suht varakult ajakirjanike ja PR inimeste jõulupeole jõudsime. Olime suhteliselt saabujate esikümnes ja saime varakult seda kuulsat booli juua (mida mina kusjuures ei olnud kunagi varem saanud). Pean tunnistama, et see valmistas mulle pisukese pettumuse, sest koosnes põhiliselt jääst, veest, õunatükkidest ja tilgakesest millestki alkohoolsest. Topsi oli raske hoida, sest sõrmed kippusid jää tõttu kuidagi kangeks jääma. See muidugi ei takistanud mind seda joomast ja kuna jää muudkui sulas ja sulas, siis sai seda üsna palju joodud. Varsti olin mitte enam õnnelik, vaid lausa purupurjus. Õnneks võttis Siim mu enda tiiva alla ja leppisime kokku, et ma tund aega midagi muud peale vee ei joo. Pärast tunni möödumist tundsin, et vajan veel veidi aega, enne kui võin midagi alkohoolset juua. Njah. Aga egas midagi, teeme lühidalt, öeldes, et õhtu möödus lauldes ja tantsides. Saime paar uut sõpra, nt Taavi. Tore ju. Ja otse loomulikult liikusime edasi Zavoodi. Mina ja Kadri ja Annes ja Taavi. Sõime seal leiba ja jõime siidrit ja tulime sealt ära. Ja siis ma lihtsalt vihastasin isaste peale. Kurat küll teid ja teie üheksat õlut! Persse puha. Ja siis te ütlete, et miks ma küll pettun. Ei saa aru. See selleks. Käisime veel mäkis ja siis põrutasime neljakesi Kadri juurde kaarte mängima. Veidi enne kella kuut tikkus uni silma ja iga roju kobistas oma koju. Kõik oli tore seni, kuni avastasin, et mu tänane tööpäv algab enne kella kolme. F**k ma ütlen selle peale!!! Kõik. That's it. Lihtne ja lühike ta oligi, sest ma rohkem lihtsalt ei viitsi.
Pragu on selline tunne, et persse see magamine, kobiks hoopis pesema ja siis küpsetaks pannakaid. Aga jah. Masendav.
Kallis Mannu, sulle soovin ma kõige roosamat, pehmemat, karvasemat, nunnumat, hallisilmsemat, kenapepulisemat õnne, mida sa üldse kuskilt saada võid!!! Happy 18!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar