Ja eile oli üks neist kolmest korrast, kui mõni mu õde oma sünnipäeva tähistas. Seekord siis mitte mu bioloogiline ega ka ajakirjanduslik õde, vaid hoopis sotsioloogiline. :D Oli megavahva jälle tuttavaid nägusid näha. Ma pean silmas seda, et Egertit ja Tiinat ei ole ju nii ammu näinud, Anu ja Kadi olid tõsine üllatus ning kui Piret uksest sisse astus...njah, mis ma ikka oskan selle kohta öelda.
Pidu oli nii laua peal kui laua all - eriti muidugi laua all, aga ega me ei räägi sellest ju rohkem. ;D Kähkukaraamat on ilmselgelt Mannu uus öökapikaunistaja. Jah, selles olid mõned tõelised tarkusepärlid. Mida sellest siis meeles tuleks pidada - kiirus, privaatsus, vähesed hääled ja palju mänguasju ning kähkukakarp peaks kõigil kogu aeg igaks juhuks kaasas olema. Sõna liblikas omastas muidugi absoluutselt uue tähenduse. Kahju ainult, et nii vara lahkuma pidin. Teinekord jälle!
Tartusse sõitmine oli huvitav. Istusin bussi alumisel korrusel laua ääres ja minu kõrval teise laua ääres istus tõeline naisemo, kes üritas oma identiteeti varjata. See ei tulnud tal eriti hästi välja. Seitsekümmend minutit pidin kuulama, kuidas ta telefoni teel kedagi sõimas või millegagi rahul ei olnud. Üritasin siis muusikat kõvemaks keerata, aga kuidagi suutis ta sellest kõigest ikkagi üle rääkida. No appikene küll. Paratamatult tekkis mõte, et mis sul kuradil küll viga on, et terve buss su muresid kuulma peab.
Pärast masendavat sõitu oli veelgi masendavam tunne, kui Mehis Zeppelini juures veinipudeliga vastu jalutas. Tõotas tulla masendav õhtu. Ega eriti paremaks ei läinud ka... Jääboiler, biitlid ja jutuajamine üksinda kodus kassiga maadleva inimesega. Perfect ending though.
Pidu oli nii laua peal kui laua all - eriti muidugi laua all, aga ega me ei räägi sellest ju rohkem. ;D Kähkukaraamat on ilmselgelt Mannu uus öökapikaunistaja. Jah, selles olid mõned tõelised tarkusepärlid. Mida sellest siis meeles tuleks pidada - kiirus, privaatsus, vähesed hääled ja palju mänguasju ning kähkukakarp peaks kõigil kogu aeg igaks juhuks kaasas olema. Sõna liblikas omastas muidugi absoluutselt uue tähenduse. Kahju ainult, et nii vara lahkuma pidin. Teinekord jälle!
Tartusse sõitmine oli huvitav. Istusin bussi alumisel korrusel laua ääres ja minu kõrval teise laua ääres istus tõeline naisemo, kes üritas oma identiteeti varjata. See ei tulnud tal eriti hästi välja. Seitsekümmend minutit pidin kuulama, kuidas ta telefoni teel kedagi sõimas või millegagi rahul ei olnud. Üritasin siis muusikat kõvemaks keerata, aga kuidagi suutis ta sellest kõigest ikkagi üle rääkida. No appikene küll. Paratamatult tekkis mõte, et mis sul kuradil küll viga on, et terve buss su muresid kuulma peab.
Pärast masendavat sõitu oli veelgi masendavam tunne, kui Mehis Zeppelini juures veinipudeliga vastu jalutas. Tõotas tulla masendav õhtu. Ega eriti paremaks ei läinud ka... Jääboiler, biitlid ja jutuajamine üksinda kodus kassiga maadleva inimesega. Perfect ending though.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar