Olin eile töölt tulles suhteliselt räbal. Viis päeva järjest tööl olla on suhteliselt karm ja seda eriti siis, kui tavalise viie-kuue tunni asemel tööpäeva pikkus muudkui kasvab, olles lõpuks hirmuäratavad 11 tundi. Õudne. Aga tööpäev oli tegelikult täitsa vahva. Ilusaks tegi selle tegelikult Margus. Kes ta on? Meil töötab kärupaigutajana üks vaimupuudega mees, kelle sõber Margus aeg-ajalt seal koos temaga hängib ja kärusid lükata aitab. Ja üleeile, kui parasjagu infoletis olin, tuli Margus minu juurde ja ütles, et olen uskumatult armas. Eile ta kordas seda ning ma hakkasin mõtlema, miks ma peaksin teda uskuma. Aga keda siis veel? Temasugused inimesed ei oska valetada. Olen väga meelitatud. Arvate, et vaimupuudega inimesed on meist kehvemad ja nende sõnu ei peaks väga tõsiselt võtma? No see on teie endi probleem, mida te neist arvate, kuid mina tean, et kui neid ei usu, siis pole mõtet ka kedagi teist uskuda, sest nemad mõtlevad seda, mida nad ütlevad. Ja seda alati. Isegi kui Margus ongi mingil määral kehvem kui teised, on mul ikkagi hea meel, et temaga hästi läbi saan, sest tema muutis mu raske päeva ilusaks. Ta on ilus inimene. :D
Õhtupoolik tõotas tulla suhteliselt unine, kuid vana aasta õhtu tahtis planeerimist ja mõned kutsed saatmist ning sisseostud tegemist. Nii me siis arutasimegi Mehise ja Egertiga peoasju ning käisime veerand tundi enne poe sulgemist Maximas ostlemas. Pärast seda rääkisime Mehisega elust ja armastusest. Oeh, see oli kummaline vestlus, mis kiskus veelgi veidramaks kui ilmnes ootamatu külaline, kes ei olnud veel saabunud, kuid pidi tulema. No pole hullu. Poisid keerasid magama ja külaline saabus. Kella neljani kuulasime muusikat ja vaatasime naljakaid pallimänguvideosid. Siis tuli põhku pugeda. Teate kui hea oli jälle kellegi kaisus magada? Lausa uskumatult mõnus, ma pean ütlema. Kell kaheksa hakkasid piinama jahedus ja pissihäda. Esimest leevendas dressika selgatõmbamine, kuigi ka teki hankimine oleks töö ära teinud, teise tarbeks tuli end vaikselt voodist välja ajada. Jama. Siis mõtlesin mõne hetke jooksul, et ei peakski enam magama minema, kuid matsin selle idee maha ja pugesin kaissu tagasi. Järgmine äratus oli kell 13:13, kui Kadri otsustas, et on aeg mind talgudele kutsuda. Nujah. Ma ei olnud eriti ergas. Ei liigutanud eriti. Lõpuks sain voodist välja kuskil kahe paiku, külaline läks koju, mina pead pesema ja siis haigele Katile süüa ja juua ostma. Kui ma lõpuks Kati juurde jõudsin, oli Kadri kõik juba ära koristanud ja ma lihtsalt istusin seal ega liigutanud lillegi. Aga väljas sadas lund. Nii lahe on olla väljas, kui sul on jalas põlvpüksid ja sajab lund. Super tunne oli. Peaaegu. Pärast komberdasime Kadriga ringi, käisime talle Maximast juua ostmas ja siis läks ta ühikasse end kasima. Mina aitasin Mehisel sangriat teha. See saab vast hea olema. Ikkagi Portugalist toodud vein ju. Hinnast me ei räägi. Koristasime natuke, tõstsime mööblit ümber ja siis sai taas pesus käidud. Väga mõnus. Nüüd oleks nagu uueks aastaks täitsa valmis juba.
Ja siin ma siis olen - vedelen põrandal nagu ikka, seljas seesama saunalina, millega ma pesust tulin. Natuke parm tunne on, aga mis parata. Mõtlen selle eile (või oli see juba täna) vaadatud video peale. Üks mees ütles seal kuidagi nii, et saime v****a, mida sa hing veel oskad tahta. Mina ütleks selle peale, et teist v*****t. Ja seda täpselt nii tõsiselt, nagu ma sooviks veel ühte samasugust päeva, nagu on olnud minu viimased 24 tundi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar