Oi neid pühapäevi...

Ja siin ma siis olen - pühapäeva hommikul kell seitse praen pelmeene, et tunni aja pärast tööle joosta, kuid enne veel kõht täis süüa, sest koju saab alles 12 tunni pärast. Oeh. Küll on ilus, et täna on pühapäev. Ja kuidas ma üldse tean, et täna on pühapäev. Seda vaid seetõttu, et eile homikul, kui üritasin end hommikuste seebikatega üles ehmatada, sain hoopis suurema šoki, sest telerist käis Pärlipeegel ja siis hakkas meenuma, et õhtu enne seda näidati Grey anatoomiat, mis tähendas, et oli reede. Ja nüüd on pelmeenid valmis ja pean hakkama vaikselt mõtlema, et kuidas ma küll tööle jõuan. Ei viitsi väga. See on nüüd juba minu viies päev järjest tööl olla ja kui ma veel hakkan arutama, et mul on ka esimene jaanuar tööpäev, siis kaob ära igasugune isu üldse voodist kaugemale liikuda. Oeh. Aga homme on pidu. Seegi hea...