Kui ma viiendal detsembril töölt koju jõudsin, oli Mehis juba lakku täis. Mis teha. Sai ju kokku lepitud, et tuleb oleng. Loomulik. Mõistetamatu oli ainult see, et sellel ajal oli essee deadline'ini veel vaid poolteist tundi ja Mehisel pool esseed kirjutada. Nu mis sa ikka teed... Mind, Egertit, Tiinat, Renatat ja Allarit see aga ei seganud. Nii me siis passisime sealsamas ja aitasime Zip'i hävitada.Parmud sellised. Millalgi läks Allar ära.
Mingil hetkel liitusid Kati ja Kadri oma jookidega. Hakkasime Jungle Speed'i mängima ning enne kui arugi saime, oli Mehis juba ära vajunud. Nõrk teine. Meie mängisime edasi. Ei läinudki palju vaja, et ka verd näha oleks. Esimese mängu võitsin ja siis läks asi käest ära. Ei tasu külalisi närvi ajada, nad maksavad kätte. Paar tundi sai laotud, haaratud, maas püherdatud ja tõsiselt võideldud. Siis pani keegi ette, et võiks Zavoodi minna. Mõeldud-tehtud. Kell kolm seadsime sammud Zavoodi poole, kaasas mõned sellised, kes polnud seal elu sees Kodulauluni ära istunud. Seda asja otsustasime parandada.
Enne Zavoodi uksest sisse astumist kohtasime Koiqt. No keda veel Tartus ei näe? Sees istusid veel Elari ja Harlet. Pool Viljandit just sel õhtul (või peaks ütlema hommikul) Zavoodis koos. Teise massi moodustasid kursakaaslased. Muidu oli seal ka niisama päris tihkelt rahvast. Sain müksitud rohkem kui oleks meeldinud, aga kannatasin ikka Kodulauluni ära. Seejärel otsustasime lahkuda.
Egert, Renata ja Tiina läksid oma teed, mina, Kati, Kadri ja meiega üsna ükskõikselt liitunud Mihkel suundusime McDonaldsisse, sest pliksid tahtsid burksi osta. Seejärel ritta ja seadsime sammud palatisse number kuus, kus kellelgi hullumeelsel (kes võisin olla ka mina) tekkis mõte pannkooke küpsetada. Enne kui selleni veel jõudnud olin, saabus Egerti gäng ka ja siis panime koogid hakkama. Millegipärast arvavad inimesed mu kokakunstist nii kehvasti, et enne kui koogid valmis said, lasid Kati ja Mihkel juba jalga. Viimase kaitseks peab ütlema (no ei pea, aga ta ise üritab seda teha), et ta pani ühe koogi täitsa ise pannile. Tubli temast! Not...
Nujah... koogid küpsetatud, söödi need ka üsna kiiresti ära. Viimast kooki saatis veel dilemma, kas oleks õige jätta see vaesele Mehisele, kes ikka veel südamerahuga magas, kuid enamus otsustas, et kui ta neid kooke näinud ei ole, pole tal ka vaja neid süüa. Selge siis. Ja jälle Jungle Speed. Esimene mäng oli väga naljakas, sest peaaegu kõigil puudus reaktsioon. Ma ei mäleta, kas me üldse mängisime rohkem kui ühe, sest see kestis nii kaua. Ega vist ei mänginud.
Kell pool kaheksa läks Tiina Renatat bussile saatma ja Kadri lippas ühikasse magama. Mina ja Egert ronisime ka vooditesse. Oh, ma polnud enam nii kaua magada saanud, et ei mäletanudki enam, mis tunne see oli. Karu oli ka kaisus. Vaene tema. Mingid lõhnad olid tal ka küljes. Märkus: karu kaisutamise plaanidega kasutage lõhna mõõdukalt, sest mõmmi ei saa sellest pärast lahti. Tehke ise omad järeldused.
Hommik saabus kell kaks ja ülejäänud päeva ei teinud midagi muud. Siis õhtul Tallinnasse ja korras. Tehtud. Teinekord jälle!
Näeme teid järgmisel olengul palatis number kuus. ;D
Mingil hetkel liitusid Kati ja Kadri oma jookidega. Hakkasime Jungle Speed'i mängima ning enne kui arugi saime, oli Mehis juba ära vajunud. Nõrk teine. Meie mängisime edasi. Ei läinudki palju vaja, et ka verd näha oleks. Esimese mängu võitsin ja siis läks asi käest ära. Ei tasu külalisi närvi ajada, nad maksavad kätte. Paar tundi sai laotud, haaratud, maas püherdatud ja tõsiselt võideldud. Siis pani keegi ette, et võiks Zavoodi minna. Mõeldud-tehtud. Kell kolm seadsime sammud Zavoodi poole, kaasas mõned sellised, kes polnud seal elu sees Kodulauluni ära istunud. Seda asja otsustasime parandada.
Enne Zavoodi uksest sisse astumist kohtasime Koiqt. No keda veel Tartus ei näe? Sees istusid veel Elari ja Harlet. Pool Viljandit just sel õhtul (või peaks ütlema hommikul) Zavoodis koos. Teise massi moodustasid kursakaaslased. Muidu oli seal ka niisama päris tihkelt rahvast. Sain müksitud rohkem kui oleks meeldinud, aga kannatasin ikka Kodulauluni ära. Seejärel otsustasime lahkuda.
Egert, Renata ja Tiina läksid oma teed, mina, Kati, Kadri ja meiega üsna ükskõikselt liitunud Mihkel suundusime McDonaldsisse, sest pliksid tahtsid burksi osta. Seejärel ritta ja seadsime sammud palatisse number kuus, kus kellelgi hullumeelsel (kes võisin olla ka mina) tekkis mõte pannkooke küpsetada. Enne kui selleni veel jõudnud olin, saabus Egerti gäng ka ja siis panime koogid hakkama. Millegipärast arvavad inimesed mu kokakunstist nii kehvasti, et enne kui koogid valmis said, lasid Kati ja Mihkel juba jalga. Viimase kaitseks peab ütlema (no ei pea, aga ta ise üritab seda teha), et ta pani ühe koogi täitsa ise pannile. Tubli temast! Not...
Nujah... koogid küpsetatud, söödi need ka üsna kiiresti ära. Viimast kooki saatis veel dilemma, kas oleks õige jätta see vaesele Mehisele, kes ikka veel südamerahuga magas, kuid enamus otsustas, et kui ta neid kooke näinud ei ole, pole tal ka vaja neid süüa. Selge siis. Ja jälle Jungle Speed. Esimene mäng oli väga naljakas, sest peaaegu kõigil puudus reaktsioon. Ma ei mäleta, kas me üldse mängisime rohkem kui ühe, sest see kestis nii kaua. Ega vist ei mänginud.
Kell pool kaheksa läks Tiina Renatat bussile saatma ja Kadri lippas ühikasse magama. Mina ja Egert ronisime ka vooditesse. Oh, ma polnud enam nii kaua magada saanud, et ei mäletanudki enam, mis tunne see oli. Karu oli ka kaisus. Vaene tema. Mingid lõhnad olid tal ka küljes. Märkus: karu kaisutamise plaanidega kasutage lõhna mõõdukalt, sest mõmmi ei saa sellest pärast lahti. Tehke ise omad järeldused.
Hommik saabus kell kaks ja ülejäänud päeva ei teinud midagi muud. Siis õhtul Tallinnasse ja korras. Tehtud. Teinekord jälle!
Näeme teid järgmisel olengul palatis number kuus. ;D
2 kommentaari:
Oi ma kohe täitsa ootan järgmist olengut! Pikisilmi kohe.
Siis seda pead sa saama!
Postita kommentaar