Jõulud kogu oma dramaatilisuses

23. detsembril lõuna ajal pakkisin oma kodinad seljakotti ja kobistasin bussijaama. Tänasin oma kavalust, et eelmisel õhtul pileti neti teel ära ostsin, sest buss tuli puupüsti täis ja kümmekond inimest jäi meist Tartusse järgmist bussi ootama. Lahe ju. Valutasin tunnikese oma kätt seal bussis ja üritasin oma kingikorviga suhteliselt normaalne välja näha, kuid see viimane ei tahtnud eriti töötada, sest inimesed vaatasid kogu aeg. No mis teil viga on? See on lihtsalt kinkekorv, mille ise oma issi jaoks kokku panin. Mis selles nüüd pahasti on? Pahasti oli muidugi see, et mu õde, kellega ma muuseas olin eelmisel päeval just läbirääkimisi pidanud, et tulen Tartust just selle mitte mõne hilisema bussiga et nad saaksid mu peale võtta ega peaks ootama, oli minu Viljandisse saabumise ajaks alles Mäo ristist Tallinna pool. Ja ka see, et Viljandist edasi sõites oli meil väike minibuss väga suure hulga inimeste jaoks. Vahva! Tuju tegi märksa paremaks, kui administraator töö juurest helistas ja küsis, kuidas mu käsi elab. Nad olid tüdrukutega töö juures minu pärast täitsa mures olnud. Armas.
Koju jõudes oli issi bussipeatuses vastas. Teda on alati hea näha. Olen ikkagi issi tütar ju. Ajasime oma salajutte nagu alati. Mitte et meil neid eriti oleks, aga meie tavalised jutud on alati väga salajased. ;D Et kodus olid kõik jõulusöögid juba peaaegu valmis, kuusk toodud ning ehitud ja mul ei olnud eriti midagi muud teha, sain võimaluse avastada, miks mulle väga maal olla ei meeldi - internet jamab ja minusuguse msn'i perverdi jaoks on see kohutav tragöödia. Natuke sai inimestega niisama räägitud nii palju kui aparatuur lubas, kusjuures vahepeal tuli ühe arvuti tagant teise taha kolida. Mingil hetkel jõudis Raili pere ka kohale ja Kata tegi tohutu draama, sest võõristas kõiki. Seda oli täitsa huvitav vaadata, sest ta pole kunagi varem niimoodi teinud. Siis sai sauna. Algul mõtlesin, et parem käe pärast ei lähe, sest see valutas üsna hullult, kuid lõpuks lasin emal end siiski sisse rääkida ja mis mul saakski 110-kraadise sauna vastu olla?! Õhtu mööduski saunas istudes, perega suure laua ääres süües ja siis kinke avades. Kata sai neid loomulikult kõige rohkem. Minu kingid olid aga kõige pisemad. Raili muidugi tegi seal oma rasedatrikke (kapriisid siis) - st nõudis, et laps saaks oma kingid esimesena avada, sest siis saaks ta magama panna. Me oleksime ikka veel seal, kui seda ootaksime. Kingid avatud ja selle juurde kuuluvad põhjalikud selgitused (mis mind lihtsalt tigedaks ajavad muuseas) ära kuulatud, vaatasime telekat. Jääaeg, Harry Potter ja muu kraam, mis sealt tulema juhtus. Siis hakkas kogu asi nagu kuidagi ära vajuma. Igaüks ronis oma nurka - ema magama, isa ka, Raili ja Priit oma tuppa, laps minu tuppa voodisse, Riho oma arvuti taha ja mina läppari juurde. Nii ma siis lõpetasingi öösel kell kaks keset mingit msn'i läbu. Kusjuures see oli väga lahe. Üsna infovaene, aga väga tore. Sain inimestele nina alla hõõruda, et meil lund sajab. :D Kadri, Kati, Siim, Timo ja Madis (names in order of appearance) - oli väga väga vahva!!!
Hommikul oli äratus kell üheksa. Vaatasime ema ja õega (rääkimata siis Katast) koos Mulani ja manustasime suurel hulgal mandariine. Lausa robustselt palju mandariine oli ;D Siis maadlesin pool päeva netiga, mis kuidagi msn'i tööle ei tahtnud panna ja nii lõpetasingi olukorras, kus pool eile õhtul alustatud Harry Potteri seitsmendast osast oli juba läbi loetud. Mingil hetkel küpsetasime issiga piparkooke, st tema küpsetas, mina sõin taigent, käisin niisama pinda ja lõpuks olin heast südamest nõus neid suhkruvaabaga kaunistama. Siis käisime metsas kuuse järel, sest tahtsin hirmsasti Tartusse ka kuuske tuua. See on vist minu kõige lühem kuuseotsing üldse. Võttis mingi 10 minutit. Tavaliselt käime pool metsa läbi (ja seda on meil palju) ja võtame lõpuks ikka esimese, mida nägime. Täna võtsime teise, mis tundus ilus, sest esimest ei raatsinud. Investeerisime tulevikku. Siis oli mul kuri plaan ETV'st üht ülekannet vaadata, aga nagu ikka, oli pere selleks ajaks teleka lihtsalt hõivanud ja mul ei olnud mingit võimalust löögile pääseda. Kahju. Sõime taas koos õhtust ja siis hakkasime issiga ära tulema. Ema pani kapsast ja liha ja salatit ja sülti kaasa ning mina loomulikult surusin selle kõik ühte kotti (paberkotti kusjuures). Viljandis ootasime papsiga veidi bussi ja siis sõitsime suht ühel ajal ära - mina Tartusse ja tema Tallinnasse.
Bussis lugesin tund aega raamatut, mis ei olegi eriti oluline. Tõeline jõulumöll läks lahti siis, kui Tartusse jõudsin ja pagasiruumist oma kuuse kätte sain. Otse loomulikult kukkus mu paberkotil põhi alt ära ja ma pidin kogu oma kraami kaenla all Linale tassima. Päris lahe vaatepilt võisin ikka olla. Palatis pakkisin kuuse lahti, riputasin kaunistused otsa ja avastasin, et meie palat on liiga euro, selleks et mu küünlad siin töötaksid. Nõme. Panin kuusele siis mingid nöörid külge. Ei ole eriti kena, aga no vähemalt on mul kuusk. Nüüd siis passin siin - mina, tass teed, msn ja piparkoogid. Kui nii edasi läheb, siis on mul hommikuks see Potter eesti keeles ka läbi loetud. Positiivne. Not.
Ma pole jõuluõhtut kunagi varem üksinda veetnud. Kuidagi kummaline on. Ei ole väga nukker (kuigi seltskond oleks igati oodatud), vaid lihtsalt kergelt kurvameelne. Ei oskagi muud öelda, kui et need jõulud nüüd ilusamaks läheks ja kõigil teistel oleksid ilusamad jõulud kui minul!