Oeh. Hakkasin siis eile hommikul veidi pärast üheksat eksamile minema. Pool teed Näituse tänavale ma suht jooksin, sest olin lubanud Siimuga varem kokku saada ning olin juba hiljaks jäämas. Ja otse loomulikult jäin ma hiljaks. Siim aga ei pahandanud ja nii jalutasime koos iuridicumi. Seal oli ees päris palju tuttavaid nägusid. Ukse ees tervitas Tiit (no ta küll ei öelnud midagi, aga jah) ja kohe sisse astudes vaatas suurte magamatusest hiilgavate silmadega vastu Katrin. Panime siis joped garderoobi ja hakkasime ootama. See läks suht ruttu ja ka eksamiruumi sisenemine oli üsna kiirelt valutu. Meile tehti veel märkus, et ei tohi väga ligi tikkuda, aga no alati on seltskonnas selliseid, kes seda ei kuule ja siis oli päris lahe vaadata, kuidas noori lahku aeti. Elu on julm. Ja siis tuli eksam. Tuli ja läks kuskil veerand tunniga. Pärast seda ajasin veel garderoobis eri inimestega juttu ning Siimu saabumisel otsustasime palatist läbi käia ja siis Narva maanteele siirduda. Mitte, et meil ei oleks juba paar päeva varem olnud diili, et lähen pärast õiguse eksamit tema juurde. Nujah siis.
Linal vahetasin riideid, panin pesu pessu, haarasin taldriku kaasa ja panime ajama. Mis sa siis ikka tühja tiksud? Olime just kahekesi Pattaya taha jõudnud, kui Aida peatuses tuli bussist maha paarkümmend esimese või teise klassi last, kes karjusid üle tänava: "Kooli, kooli. Ruttu kooli. Õppima peab! jms" ning jooksid nagu vaimust vaevatult läbi haiglakompleksi õue kooli poole. Tardusime suht käigu pealt. Vaatasime vaeseid lapsi kui viimaseid värdjaid. Ma ei suuda kuidagi selgitada selle hetke õudu, kuid võin julgelt väita, et see oli üks jubedamaid (loe: verdtarretavamaid) momente minu elus. Olles sellest niivõrd taastunud, et samm tagasi tuleks, käisime Maximas piima ostmas. Siis aga jalutasime TuttiFrutti saatel 89-sse.
Siimu ja Oti juures passisin järgmised kuus tundi. Ei teinud mitte midagi. Ahjaa - poiste voodid tegin ilusti ära, kuid nemad ei osanud seda hinnata ja ajasid kõik jälle sassi. Jõime köhasiirupi maitselist teed ja mingil ajal käisime Konsumis ostlemas. Siis tahtsid poisid jalgpalli vaadata, kuid neil ei ole telekat ja see internetivärk ei tahtnud ka väga töötada. Seal kujunes kuidagi see jalgpalli ette kujutamise nali, mis hiljem nii perversselt seksiga seostati. Kui Ott lõpuks interneti funkama sai, olid esimesed kaheksa või rohkem minutit juba mängitud ja Maroko oli Namiibiale kaks väravat löönud. Eriti hale. Ennustasime kübaratrikki, kuid ei viitsinud seda mängu edasi vaadata. Oli aeg Laura juurde minna.
Saabusime 27-sse kuskil poole kuue kanti ja pannkoogid olid juba täies hoos. Kuulsime, et oodata pidi olema lausa kümmet inimest. Mingil hetkel kuue paiku saabusid Kadri ja Kati ja siis otsustasime sööma hakata. Hiljem liitusid veel Madis ja Ken ja Annes. Pannkoogid söödud, tõid Laura boksikaaslased poest rummi ja koolat ja algas jooma- ja kaardipidu. Mingil hetkel vahetasime Narva Raatuse vastu ja lisandunud oli Uku. Plaan oli Kadri juures juua ja Eestit mängida, aga et tahtsime mängida paarides, oli üks inimene puudu. Helistasime, mis me helistasime, ei antud erilist lootust, et kuskil võiks leiduda keegi, kes tahaks meiega koos mängida. Siinkohal pean siiralt vabandama Mihkli ees, sest ma leian, et kellelegi ei saanud eriti meeltmööda olla see, mis ma talle ütlesin. Anna andeks! Lõpuks kutsusime kohale Tiina ja mäng võis alata. Mina ja Annes, Uku ja Katrin, Laura ja Ken, Siim ja Kadri ning Madis ja Tiina pidasime lahingu, mis hakkas tundide möödudes aina enam ja enam ära vajuma, sest kõik üritasid rohkem üksteisest üle möliseda kui mängida. Kuigi Tiina ja Madis rebisid end suht alguses pikalt ette, takistasid nende viimast sammu küsimused Tallinna kauguse kohta erinevatest paikadest (Moskva, Stockholm - Stockmann, Helsingi ja ekvaator). Lõpuks võitsid mängu täiesti juhuslikult Uku ja Katrin. Uhhuuu. Siis pakiti mäng kokku ja saabus neli lisainimest. Kristiina, Hendrik, Martin ja Taavi, kes kõik on meie kursakaaslased. Igaüks sõi ja jõi oma kraami, läbustasime Kadri toa täis ja siis kobisime mõningatega kööki naistejutte rääkima. Vaikselt hakkasid inimesed lahkuma ja nii me lõpetasimegi kell pool viis Tiina ja Kadriga mehi kirudes. Rääkisime neist (teist) kõigist. Headest ja halbadest asjadest. Mingil ajal tuli tagasi ka Kati, kes oli vahepeal pesus käinud ja oli nüüd valmis kohe-kohe rongile minema, et kolmeks nädalaks ära sõita. Kui Kati ja Kadri poole seitsme paiku raudteejaama poole jalutama hakkasid, rändasime Tiinaga viimase pesasse, kus ta mulle lahkesti pelmeene keetis. Sõime siis ja jutustasime ja poole kaheksa paiku leidsin end viimaks mõttelt, et võiks nüüd ära koju kobida. Seda ma ka tegin.
Koduteed ei ole mõtet kirjeldada, sest seda te teate. Pime oli, aga suutsin ikka orienteeruda. Juhhuuu. Palatisse jõudes leidsin selle eest tühjana. As always. Mehis oli tööle läinud. Taaskord olen siin üksinda kodus ega jõua ära imestada, mida ma küll siin peale peaksin hakkama. Nüüdseks on kell juba üksteist ja olen vahepeal seda teksti trükkides poolteist tundi maganud. Mõtlen, et peaks pessu kobima ja siis sotsioloogia eksamiks õppima hakkama.
Ja mul on justkui okas kurgus ja rõve kähin on hääles. Lahe, Eggy, ma sain vist su viiruse. Või on tegemist lihtsalt liigjoomise tagajärgedega. Võta nüüd näpust.
Aga ok... ma nüüd lähen ja kujutan jalgpalli ette.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar