Killing me slowly...

Kas on keegi mõelnud välja midagi veelgi piinarikkamat kui see, mida praegu läbi elama pean? Söök ei püsi sees ja silmanägemine on kuidagi hägune. Olen võlgu Egertile, kes mind oma tärklisekokteiliga aidata üritas. Kahju ainult, et see ei aidanud õhtusöögil sees püsida. Peavalu on tagasi. Lootsin juba, et olen sellest vabanenud, kuid kahjuks mitte. Palavik vist tõuseb jälle. Ma ei pea end inimeseks, kes haige olles väga vingub, kuid praegu on küll paras aeg öelda, et tõeliselt sitt on olla. Ok, palaviku ja oksendamise kannataks ära, kuid energiapuudus annab valusalt tunda siis, kui tahan magada, sest just siis, kui voodisse vajun, algavad külmavärinad, mis lihtsalt ei lase magama jääda. Rõve mõeldagi, et mu enda hammaste plagin hoiab mind üleval. Karta on, et seni, kuni ma ei leia moodust sooja hoidmiseks, kiusab energiapuudus mind lihtsalt aeglaselt ja piinarikkalt, kuni lõpuks söök ka sees püsima hakkab.