Pärast seda, kui olime diivanitudulaga end kell üksteist palatist minekule asutanud, suundusime Kaubamaja poole, kuid juba esimese tänavani jõudes oleksin äärepealt teinud oma elu viimase sammu. Ja seda tõsiselt. Täiesti tõsiselt, ilma mingi iroonia, sarkasmi, itsituste või muu selliseta. Üsna väsinud, nagu ma olin, astusin otse teele ega vaevunud vaatama, kuhu ma lähen. Ühel hetkel Mart lihtsalt karjatas. Mida täpselt, ma ei mäleta, aga see ei olegi oluline. Põhiline on see, et karjatuse mõjul jättis mu süda löögi vahele ja parem jalg, mille olin juba sammu tegemiseks õhkugi tõstnud, maandus vasaku jala kõrval ja samm jäi astumata. Vaid viiv hiljem tuhises minu eest läbi kole linnaauto, mis oma nõmedast välimusest hoolimata võinuks mu tappa või üsna vigaseks teha. Ja täiesti tõsiselt ütlen ma, et kui oleksin selle sammu astunud, ei oleks ma praegu siin sellest kõigest kirjutamas. Vot niimoodi vedas...
Siis tundus kõik see hirmnaljakas. Eks ole ju naljakas, et olen lollakas. See selleks. Mina läksin tööle ja Reet Mardiga ma ei tea kuhu. Vegeteerisin tööl kuidagi oma kaheksa tundi ära, üritades kõigest väest silmi lahti hoida. Siis ostlesin veidi, unistades vaid õhtusöögist (ahjukartulid ja mulgi kapsas) ning oma voodist. Poolel teel palatisse aka koju (ehk siis kuskil kaupsi juures) helistas Kadri ja küsis, kas mul plaane on. Ja otse loomulikult ei olnud mul mingeid plaane. Mis plaan see magamine nüüd üldse on? Ja nii ma avastasingi end kaks tundi hiljem Kadri, Kati, Keni, Lauri, Annese ja Timo lärmakast seltskonnast. Naabridki käisid õiendamas, aga ega see meid morjendanud. Siis liitusid Reet ja see tüdruk, kelle nime ma ei mäleta. K-tähega oli vist. Kirsika. Voh. Plaan oli Illusiooni minna. Reet ja Kirsika lahkusid meist, kuid meie käisime Statoilist läbi ja suundusime klubisse. Lahe ju. Mu esimene klubiskäik tudengipõlve jooksul. Ajasime tee peal Kadriga naistejuttu ja jäime teistest veidi maha. Siis kohtasime Andrust, kes oli keegi mees Võrust või Tallinnast või kust iganes. Ta liitus meiega meie ristiretkel. Istusime Raatuse ühika ees ja ootasime Timot, kes tegi ma ei tea mida. Ken tegi igasugu rõvedusi ja ega teisedki end tagasi hoidnud. Klubis oli täitsa vahva, aga kuidagi hõredalt oli seda rahvast seal. Sess on kõvemadki maha murdnud. Nõrgad. Keerutasime siis veidi peput ja kõike muud, möllasime tossus ja epilepsiat tekitava valguse käes. Lahe. Mingil hetkel umbes veerand kolme ajal otsustasin lahkuda ja Reeda gängi üles leida. Läksin neid Zavoodi otsima ja kohtasin teel Mihklit (no sellest võite eelmisest postitusest lugeda) ja Zavoodis ei toimunud mitte midagi. Masendav natuke. Keerasin siis suht kannalt ringi ja marssisin minema. Suhteliselt tempoka sammuga palati poole ajama. Mõnusalt külm oli väljas. Ma ei tea, kuhu oma kindad olen pannud. Täitsa leinasin neid taga. Lumi võiks maas olla, siis ei oleks nii külm ja väljas oleks hulga ilusam. Ma ei mäleta, millal palatisse jõudsin, aga hakkasin kohe koristama, et ei peaks hommikul ärgates mingit šokki saama. Kraapisin kokku kaheksa õllepudelit, ühe Kissi ja kolm tühja veinikat. Kati mitmetonnine Sony Ericsson oli kah siin. Korjasin siis kõik kokku, pesin toa puhtaks ja ootan nüüd, et Kati ja Timo kadunud elektroonika üles korjaksid ja mina saaksin magama minna. Uni on. Tõsine vässunässukas on peal...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar