Sellest seaõhtust siis

Lõpuks ometi sain ma oma kinoõhtu. See jäi küll mingi poolteist nädalat hiljaks, aga no pole hullu. Üle pika aja kammisin endale jälle emotuka ette. Täitsa vahva oli taas oma juuste alt välja piiluda. Not. Suurema šoki sain muidugi siis, kui avastasin, et ta on enda tuka maha lõiganud. Mismõttes??? Nunnumeeter kohe kukkus paari pügala võrra. Aga jah...
Olime kokku leppinud, et kohtume veerand kaheksast kaupsi juures. Olin juba kohal, kui ta üle tee jalutas. Siis nagu niisama piilusin oma telefoni, kus, oh seda üllatust, oli vastamata kõne. Mind ei ole mu mobla mitte kunagi eriti häirinud. :D See selleks. Kino siis. Ta ostis mulle pileti! Ja ma maksin raha tagasi. Film iseenesest oli väga meeldejääv. Selliseid armastuskirju nagu selles filmis võiks ju täitsa iga päev saada. :D Sellist õde aga eriti ei tahaks. Avastasin, et kuigi olen oma õele igasugu käkki kokku keeranud, olen selle tegelase kõrval ikka täiesti amatöör. Damn. Peaks kõvemini üritama. Filmi kiituseks veel sellest suurepärasest filmi kunstipärase pikendamise võttest - filmilõiku lihtsalt mängitakse tagurpidi ja siis jälle õiget pidi ja nii veel ja veel. Ülimegavägalahe. Ma saan aru, et nad tapavad inimesi, lastes sealjuures maha rõvedates kogustes mehi, aga no milleks on vaja hobuseid tappa?!? See oli esimene selline koht, kus pidin pilgu ära pöörama, sest ei suutnud hobuste tapmist vaadata. Liiga räige. Ja need nutvad mehed - ma neist seekord ei räägi, aga mulle täitsa meeldis. Lõpp oli lihtsalt nii ebaõiglane. Miks oli vaja kogu see lugu heaks kirjutada? Väidab, et andis neile ärateenitud õnne, aga tegelikult see ju ei olnud nii. Võttis lihtsalt oma süükoormat kergemaks. Sittagi see neid õnnelikumaks tegi.
Ja siis kinost ära. Rääkisin talle oma seasaba juttu. Mis te arvate, kas ta naeris? Ei no, kes ei naeraks...väga lahe oli. Ta lubas kõigile peksa anda. Mustkunstnikule oleks võinud küll kesta peale anda, aga tüdruk tundus liiga ohtlik. Kõrvad reetsid ta. Näuh! Ja siis me seisime kaupsi juures foori kõrval ja rääkisime igasugu lollusi, kusjuures vestlus ei oleks saanud enam mõistlikumaks minna. Tipphetk oli muidugi see, kus mängu tuli SL Õhtulehe spordireporter, kes alasti autojuhtimise eest aastase kirjutamiskeelu sai. Ajakirjandust peab ikka armastama. :D Arutlesime plaza üle. Kas tuleb kokakoola plaza, sprait plaza, fanta plaza või hoopis plasku plaza, mis oleks sellele niivõrd kohasem, sest kes see ikka plaskus kokakoolat hoiaks. Mingi hulluse ajel (ilmselt minu mõte) seisime natuke aega keset teed jalakäijate saarekesel ja ajasime oma iba edasi ja siis otsustasime kontrollida, kas siga on isane või emane. Läksime tagasi vana kaubamaja poole, suundusime sealt bussijaama, kõndisime Dorpati eest ja silla alt läbi ning avastasime turuhoone juurde jõudes, et siga on täiesti emane. Väga emane neljateistkümne nisaga siga. Väljas oli natuke külm. Hea küll - väga külm oli. Mingil hetkel tuli taas jutuks ajakirjandus ja see, millal ma esimest korda ph128-s käisin, ja Juhan Peegel. Hmm. Me ei räägi sellest. Siis seisime taas mitte midagi tegemata foori all ja lihtsalt passisime tühja. Ja lihtsalt niisama marssis selle aja jooksul pool minu kursust meist mööda.Põnev.
Siis tulin koju ja tema läks koju. Sõin Egerti tehtud pannkooke õunamoosiga. Nämma. TopGear käis. Sünnipäevaks tahan ma seda S-klassi mersut, aga sõbrad, palun tehke mulle see teene ja õpetage need telefoninumbrid talle ise selgeks! Tudu.
That's pretty much it.